Võti

Ungari muinasjutt

 

Oli see nüüd võie ei olnud, seitsme kuningriigi taga, suure ilmamere taga ja klaasmäe taga ka veel, seal, kus lühikese sabaga pisike põrsas maad tuhnib, oli kord vaene mees, ja sellel üksainus poeg, kaks härjavärssi ja lapike põldu – niipaljukest oligi sel mehel varandust.

„Noh, mu poeg,” ütles kord vaene mees, „võtame härjad ja läheme künname oma põllulapikese üles.”

Nad rakendasid härjavärsid adra ette ja läksid põllule. Kuid ei jõudnud nad veel kolmenigi lugeda, kui äkki hüüdis poiss: „Vaadake siia, armas isa! Ma leidsin võtme.”

„Etskae,” lausus vaene mees, „kuid see on ju ainult võti. Kust sa selle leidsid?”

„Leidsin selle vao vahelt, mu armas isa,” vastas poeg.

„Hüva,” ütles vaene mees, „aga oleks veel parem, kui leiaks selle juurde ka laeka ja see laegas oleks kulda ja hõbedat täis.”

„Oleks hea küll,” ütles ka poeg.

Siis kündsid nad edasi. Kündsid-kündsid, kuni jälle hüüdis poiss: „Vaadake siia, mu armas isa. Leidsin ka laeka.”

„Vaata aga vaata,” imestas vaene mees, „tõepoolest, ongi laegas. Noh, armas poeg, proovime, kas võti sellele lukule kah sobib.”

Proovisidki kohe järele. Võti sobis täpselt. Keerasid võtmega laeka lahti, tõstsid ettevaatlikult ja tasakesi kaane üles ja vaatasid-uurisid, kas sees on ikka kulda-hõbedat. Ja jäidki niimoodi vaatama – polnud seal ei kulda ega hõbedat. Ega isegi mitte vaske.

Noh, aga mis te arvate, mis seal oli?

Üks tibatilluke, lühikese sabajupiga hiireke.

Küll on kahju! Kui hiirekese asemel vähemalt pikasabaline hunt oleks olnud! Või, ma ütlen veel, - kui sellel hiirekesel vähemalt pikk sabagi oleks olnud, siis oleks ka minu muinasjutt veel edasi läinud.

 

 

(„Ungari muinasjutte”. Tallinn, Eesti Raamat, 1985; lk.37-38)