Võluvägi

Austraalia muinasjutt

 

            Ükskord väga ammu elas üks poiss, kellel polnud ema ega isa. See poiss, kes ausalt öeldes oli väga üleannetu, elas koos oma hõimuga. „No on alles põngerjas,“ torisesid kaashõimlased pahaselt. „Laiskvorst, kes ei tee kunagi seda, mida kästakse. Selle asemel, et tööd teha, mõtleb ta igasuguseid koerustükke välja.“

            Kui jõudis kätte kuiv aastaaeg, lõppes ojadest, jõgedest ja tiikidest vesi otsa ning inimesed pidid joogivett tooma kaugelt puurkaevudest. Poiss, kellele kõndimine sugugi ei meeldinud, jäi koju, ja kui veetoojad tagasi laagrisse jõudsid, nurus neilt juua. Need polnud kadedad ja andsid talle alati vett, aga siis jõudis kätte päev, mil veetoojad poisipeale vihastasid. „Mine too endale ise vett,“ käratasid nad ja peitsid veenõud ära.

            Ühel hommikul, kui mehed olid jahile läinud ning naised ja lapsed metsas söödavaid juurikaid välja kaevamas, jäi poiss üksipäini laagrisse. Ta mängis natuke aega ja uitas niisama ringi, ent lõpuks hakkas teda vaevama hirmus janu. Poiss vaatas läbi kõik kohad, kus tavaliselt seisid veenõud, aga ei leidnud ühtegi. Viimaks avastas ta need ühe põõsa alt ja siis ta jõi nii palju kui jaksas.

            Nagu selle poisi puhul tavaline, tuli talle nüüdki hea mõte, kuidas teisi ninapidi vedada. „Peidan veenõud niisugusesse kohta, kuhu need kadekopsud iialgi ei taipa vaadata. Siis saan ma juua iga kord, kui tahtmine tuleb,“ mõtles ta endamisi.

            Poiss tassis veenõud ükshaaval väikese kummipuu alla. Kärmesti ronis ta mööda puutüve üles ja seadis veenõud okstele, suurte lehtede varju. Ta sättis parajasti viimast nõu, kui puu korraga nagu nõiaväel kasvama hakkas. Jahmunud poiss klammerdus kõvasti ühe oksa külge, puu aga muudkui kasvas ja kasvas, kuni oli hiigelsuur. Kui puu viimaks kasvamise järele jättis, oli poiss väga kõrgel puu ladvas.

            Õhtul, kui kogu hõim jälle laagrisse tagasi kogunes, oli inimestel janu, aga kui nad põõsa alt vett võtma läksid, leidsid nad eest vaid paar tühja nõu.

            „Siin on jälle selleüleannetu poisikäsi mängus. Kus ta on?“ küsisid nad pahaselt. Nad vaatasid ringi ja märkasid alles siis, et kummipuust, mis alles hommikul oli olnud tilluke, oli saanud tõeline hiiglane. Üleval ladvas nägid nad poissi ja muidugi ka veenõusid.

            „Too meie vesi otsekohe siia,“ hüüdsid nad. „Eks tulge võtke ise,“ hüüdis poiss neile vastu.

            Kaks nooremat meest hakkasidki puu otsa ronima. Kui nad juba peaaegu poisini olid jõudnud, hakkas too hirmu pärast vinguma ja hädaldama. Üks meestest sirutas käe välja, et temast kinni haarata, aga poiss tõmbus eemale, kaotas tasakaalu ja kukkus puu otsast alla, ühelt oksalt teisele...põnts, põnts, põnts, ja lõpuks mütsti! vastu maad.

            Hetke lamas ta maas, üleni valusaid muhke täis, siis aga tormas uuesti puu juurde ja kribis üles, et vihaste kaashõimlaste eest põgeneda. Mõned eriti pahased hõimlased hakkasid talle järele ronima, aga korraga juhtus midagi kummalist. Nagu võluväel hakkas poiss muutuma. Tema keha kattus tiheda kasukaga, kõrvad muutusid nööbitaolisteks, nina mustaks ja läikivaks. Poiss nägi välja nagu karu. Temast oli saanud maailma esimene koaala!

            Sellest päevast kuni tänaseni on kõik koaalad armastanud elada kummipuude otsas. Kui neil janu peale tuleb, söövad nad lihtsalt natuke lehti, selle asemel, et alla vett otsima minna. Kui keegi aga hakkab neile puu otsa järele ronima, vinguvad nad kaeblikult, nagu too üleannetu poiss.

 

(„Muinasjutte mitmelt maalt“.kirjastu Ersen, 2007. lk 6-10)