Vihmategija geko

Austraalia põlisrahva müüt

 

Laialt levinud müüt kirjeldab tohutuid roomajaid, vahel sisalikke, aga enamasti madusid, kes elavad kindlale hõimule kuuluvas veekogus. Kohalikud algasukad võivad sealt ohutult juua, kui nad on täitnud erilised riitused selle müütilise olendi heasoovlikkuse võitmiseks. Muidu ründab madu lähenevat võõrast ja kahjustab tema hinge nii ohtlikult, et kui manatark teda ei ravitse, siis sissetungija sureb.

Carpentaria lahes Groote Eylandti saarel elab Numarika soos saja jardi pikkune geko Ipilya. See geko tõstab piksetorme ja toob mussoonvihmasid.

Vihmaaja alguses sööb Ipilya suure hulga vesikasvusid, joob soost hulga vett ning purskab selle kõik taevasse. Vesi muutub kohe kõuepilvedeks, vesikasvud seovad need kokku ning natukese aja pärast hakkavad mussoonvihmad sadama ning välgud vastu maad lööma.

Siis möirgab geko kõuehäälel ning tunneb mõnu oma tööst ja heategudest, mis ta on teinud maale ja selle elanikele. Pärast vihmaaja lõppu läheb Ipilya oma sohu tagasi, kus ta järgmise vihmaaja alguseni puhkab rahulikult, kui ta just sissetungijaid ei karista.

 

(„Unenägude aegadest“. Tallinn, kirjastus „Kunst“ 1990. lk. 107-108)