Vapper Hendrik

Hollandi muinasjutt

 

            Teel koolist koju jooksis Hendrik mööda kaldatammi. (See oli üks neist kõrgetest tammidest, mis kaitsesid Hollandi madalaid maid Põhjamere tõusuvee eest.)

            Isa oli Hendrikule öelnud: „Nende tammide ehitusel töötas ka sinu vanaisa. Nüüd hoolitsen mina nende eest, parandan auke ja lõhesid, mida tuul ja vesi neisse uuristavad. Kui vesi läbi murrab, upuvad talude loomad, üleujutuses saavad kannatada majad ning hävib kogu viljasaak. Peame tammid alati korras hoidma.“

            Hendrik jooksis parajasti mööda ühte tammi, mida ta kunagi varem polnud lähemalt uurinud. Ühel pool tammi hakkas tõusuvesi juba kerkima. Teisel pool olid Hendriku onu põllud.

            Muidu oli õhtu väga vaikne, ainult lained loksusid tasakesi vastu tammi. Hendrik otsustas just koduteele keerata, kui korraga kostis tema kõrvu mingi hääl. Ta kuulatas. Hääle järgi otsustades nirises kusagil vesi. „Huvitav, mis see küll on. Pean järele vaatama,“ mõtles ta endamisi.

            Hendrik ronis tammilt alla ja jooksis mööda selle serva kohani, kust kostis salapärane hääl. Seal nägi ta tammi sees väikest auku, millest vesi läbi nirises. Poiss teadis, et kui algab tõus, teeb vesi augu kiiresti suuremaks, uhub savi ja kivid eest ning murrab siis mühinal läbi.

            „Appi! Tulge appi!“ hüüdis Hendrik, aga keegi ei kuulnud teda. Poiss silmitses auku ja tammi ning mõtles, mida teha. „Kui jooksen koju isale ütlema, jõuab too siia alles siis, kui vesi juba kohinal läbi voolab,“ arutles ta endamisi. „Pean ise midagi ette võtma.“

            Hendrik vaatas auku veel natuke aega ja korrga tuli talle hea mõte. Ta pistis sõrme tammi sees olevasse auku ja ohkas kergendatult, kui vett enam ei nirisenud. Ta oli lekke peatanud. „Appi! Appi!“ karjus ta vastu tammi nõjatudes, kuni hääl kähedaks jäi.

            Külm tuul pani poisi lõdisema. Sõrm, mida ta tammi sees hoidis, oli juba nii külm, et ta ei tundnudki seda enam. Öö oli saabumas ning kui Hendrik kuulis, kuidas tõusuvesi teisel pool tammi ähvardavalt mühises, valdas teda tõeline hirm. „Palun, palun tulge keegi mulle ometi appi,“ hüüdis ta pisaratega võideldes.

            Hendrik ei teadnud, kui kaua ta oli juba tammi ääres kükitanud. „Nüüd peaksid nad olema minu puudumist märganud,“ mõtles ta. „Kindlasti otsitakse mind juba.“ Talle meenus armas soe kodumaja ja õhtusööki valmistav ema ning ta pühkis pisarad näolt. „Ma ei kavatsegi alla anda,“ ütles ta kuuldavalt. „Varsti saan ma juba kümneaastaseks.“ Külmast lõdisedes kiskus ta kuube tihedamalt ümber keha.

            Öö oli kottpime ja Hendrik ei kuulnud muud kui tuule ulgumist ja lainete kohinat teisel pool tammi. Korraga märkas ta oma pea kohal tammi harjal mingit tulukest vilkumas. „Appi, aidake mind,“ kähises ta nii valjusti, kui suutis. Tuluke jäi paigale. Üks mees tõstis laterna kõrgemale ja vaatas Hendriku poole. „On seal keegi?“ hüüdis ta ja hakkas alla ronima. Alla jõudes tõstis ta veel kord laternat ja nägi tammi kõrval kükitavat poisikest. „Mis niisugune väike poiss nii hilja tammi juures teeb?“ tõreles mees.

            Kuigi Hendriku hambad lausa plagisesid külmast, õnnestus tal mehele siiski läbi tammi niriseva vee lugu ära seletada. „Pea veel natuke aega vastu, ma lähen abi järele,“ lausus mees.  Selsamal hetkel kuulsid mõlemad hääli ja nägid laternatulesid, mis neile mööda tammiharja lähenesid. Need olid Hendriku isa ja onu ning veel palju teisi külamehi, kes kõik olid tulnud Hendrikut otsima.

            „Poiss on siin,“ hüüdis mees, kes Hendriku oli leidnud. „Tulin täna pisut hiljem töölt koju ja leidsin ta siit tammi kõrvalt.“ Mees rääkis teistele ka lekkest tammis.

            „Selle peab kohe ära parandama,“ ütles Hendriku onu ning hakkas koos teiste meestega kohe tööle.

            Hendriku isa ronis kiiresti tammilt alla, mässis väriseva poisi oma mantlisse ja viis koju. „Ära sa tammi pärast enam muretse. See on nüüd juba parandatud,“ ütles ta pojale. „Nüüd söö kõht korralikult täis ja poe sooja teki alla. Sa oled vapper, olen sinu üle uhke. Tegid täpselt seda, mida vaja, ja päästsid meid suurest õnnetusest.“

            See lugu juhtus väga ammu, aga Hollandis räägitakse veel tänaseni vaprast väikesest poisist, kes ühe sõrmega hoidis ära suure üleujutuse.

 

(„Muinasjutte mitmelt maalt“. kirjastus Ersen, 2007. lk 67-71)