Ervin Lazar

Vanaisa on päeval samasugune nagu kõik vanamehed. See tähendab siiski mitte päris samasugune, sest ta armastab vilistada ja räägib oma õunapuudega. Ta räägib neile vist ilusaid asju, sest õunapuud on peaaegu alati naerul näoga.

Aga selle üle Babo-Titi ei imestanud, sest kui ta end natuke kokku võttis, oskas temagi õunapuudega rääkida. See on lihtne, kui sa oskad õunapuukeelt. Ja nemad oskasid. Vanaisa ja Babo-Titi. Aga Babo-Titi ei saanud aru, kus Vanaisa öösiti käib. Sest Vanaisa võttis iga jumala õhtu pika redeli ja vasara , pani naelad taskusse ja läks kuhugi. Ja Titi ei teadnud ka, millal Vanaisa redeliga koju tuleb, sest selleks ajaks oli ta alati magama jäänud.

Hommikuti oli ta mitu korda küsinud, et kus Vanaisa öösel käis, aga Vanaisa ainult muigas habemesse.

Õnn veel, et Mikamaka sageli Babo-Titil külas käis. Sest teatavasti teab Mikamaka peaaegu et kõike. See tähendab: peaaegu et teab kõike. Või siis: kõike peaaegu et teab. Niisiis küsis Titi temalt, et kas ta teab, kus Vanaisa öösiti käib.

„Kas sina siis ei tea?” imestas Mikamaka.

„Ei,” ütles Titi.

„No hea küll, ma seletan sulle. Oled sa näinud tähistaevast?”

„Muidugi.”

„Oled sa näinud ka seda, et aeg-ajalt kukub mõni täht alla?”

„Olen küll, need on langevad tähed.”

„Ja iga päev kukub neid mitu tükki alla. Eks ole?” jätkas Mikamaka.

„Jah… Ja see tähendab, et ükskord saavad tähed taevast otsa?” kohkus Babo-Titi ära

„No näed,” hakkas Mikamaka üleolevalt muigama. „Sa arvad, et iga päevaga jääb tähti taevas vähemaks?”

„Ei arva.”

„Ja ei võigi arvata, sest ei jää.”

„Kuigi ma ei saa sellest hästi aru,” tõmbus Babo-Titi tõsiseks. „Iga päev kukub neid terve posu alla, ja ikka ei jää vähemaks?!”

„Muidugi ei jää! Sest Vanaisa korjab igal öösel allalangenud tähed kokku, ronib mööda redelit taevani ja naelutab nad kõik ilusasti tagasi.”

Babo-Titi kuulas Mikamakat, suu ammuli, ja ärkas oma imestusest alles tüki aja pärast.

„Aga mis siis saab,” küsis ta sosinal, „mis siis saab, kui Vanaisa ära sureb?”

„Oh, sa tobuke,” vaatas Mikamaka talle etteheitvalt otsa, „kas sa siis ei tea, et Vanaisa ei sure iial ära? Võib olla, et ta ükskord ei käi enam väljas oma õunapuudega rääkimas. Ja ta ehk ei räägi ka enam sinuga ja minuga. Aga igal öösel võtab ta oma redeli, korjab allalangenud tähed kokku  ja naelutab need taeva külge tagasi. Igavesti, maailma lõpuni.”

Jah, Babo-Titi, niisugune vanaisa on sul!