Vanaisa ja näkk

Inglise muinasjutt

 

            Sellest on nüüd möödas juba üle saja aasta, kui Gunwalloes Cornwalli krahvkonnas elas üks vanaisa, kellele meeldis käia jalutamas kivisel mererannal.

            Kui ta seal ükskord ringi kõndis, nägi ta korraga ühel kaljunukil istumas ilusat neidist, kes kammis oma pikki kuldseid juukseid.

            Nähes vanaisa lähenemas, hüppas ta hirmunult sügavrohelisse lompi kaljude all ja sukeldus sinna.

            Vanaisa aga arvas, et tüdruk kukkus kogemata, ning kartis, et see võib sügavrohelises lombis ära uppuda.

            Et tüdrukut päästa, jooksis ta nii ruttu, kui tema vanad jalad teda kandsid, ringi ümber kaljude lombi kaldale. Sinna jõudes nägi ta, et ilusa tüdruku keha läks allpool üle kalasabaks.

            „See peab olema näkk,“ mõtles vanaisa. Gunwalloe kalurid olid sageli rääkinud sellest haruldasest olendist, aga näinud polnud teda veel keegi.

            „Ära karda, ilus laps!“ hüüdis ta näkile. „Ma olen vana taat ega suudaks kärbselegi häda teha.“

            Siis võttis näkk südame rindu ja kui ta lähemale ujus, nägi vanaisa, et ta nuttis kibedasti.

            „Kas sa ei tahaks mulle öelda, miks sa nutad ja kuidas sa siia sattusid?“ küsis vanaisa sõbralikult.

            Pärast väikest kõhklust hakkas näkk jutustama: „Ma tulin koos teiste näkkidega siia ilusasse kohta mängima ja helkivatel lainetel sõudma. Kui merevesi on tõusu ajal kõrge, uhuvad lained neid kaljusid ja see meeldib meile. Ma väsisin ära ja läksin kalju peale puhkama. Selle juures jäin ma magama ja kui jälle ärkasin, oli juba alanud mõõn. Vesi taganes ja maha jäi ainult see sügavroheline lomp. Nüüd on kaljude ja mere vahel lai rannariba, millest ma oma kalasabaga kuidagi üle ei saa. Katsusin küll oma võlukammiga vett siia tagasi kutsuda, aga see ei läinud mul korda. Nüüd istun siin vangis ja pean ootama, kuni saabub tõus ja vesi jälle kaljudeni ulatub. Küllap mu õed tunnevad juba minust puudust ja vetevaim saab minu peale kurjaks ning pahandab.“

            Näkk puhkes uuesti nutma ja vanaisa ei osanud teda kuidagi lohutada.

            Aga lõpuks tuli näkile endale idee. Ta küsis: „Vanaisa, kas sa ei tahaks mind aidata? Kanna mind ometi üle liivaranna sinna mereni. Tänutaheks täidan ma kolm sinu soovi!“

            Siis põlvitas vanaisa maha ja tõstis näki lombist välja. Näkk pani oma ujulestadega käed talle kaela ümber ja ehkki ta oli sulgkerge, kandis vanaisa teda väga ettevaatlikult, samm sammu järel üle liivariba.

            „Nüüd võid nimetad mulle oma kolm soovi!“ lausus näkk õnnelikuna, kui sai jälle meres vabalt ringi ujuda.

            Vanaisa kratsis kukalt ja mõtles järele. „Sooviksin endale piipu, milles tubakas alati hõõgub,“ sõnas ta lõpuks.

            „Ja sinu teine soov?“ küsis näkk.

            Jälle mõtles vanaisa järele. Siis lausus ta: „Mu lapselapsed lunivad alatasa, et ma neile uusi lugusid jutustasin. Soovin endale niisugust raamtut, kus on ikka sees uued jutud.“

            „Ja sinu kolmas soov?“ küsis näkk.

            Vanaisa mõtles järele, aga talle ei tulnud enam midagi pähe. Näkk tahtis lõpuks ometi oma õdede juurde minna ning et teda mitte enam kauem oodata lasta, ütles vanaisa viimaks:

            „Ma soovin, et elaksin niisama kaua kui meri.“

            Siis võttis näkk võlukammi oma juustest ja andis selle vanaisale.

            „Kammi sellega vett,“ ütles ta, „ja sinu soovid lähevad täide!“

            Siis kergitas ta ennast veel kord veest välja ja sukeldus.

            Vanaisa võttis kammi kätte ja hakkas sellega vett kammima. Varsti sõudiski tema juurde piip, mis suitses lustlikult. Veel kord kammis vanaisa vett ja seal ujuski ligi üks paks raamat. Ainult kui vanaisa kolmandat korda vett kammis, ei juhtunud midagi.

            „Küllap ma seekord soovisin liiga palju!“ mõtles ta, pigistas piibu hambusse, võttis raamatu kaenlasse ja läks koju.

            Sellest päevast ei nähtud vanaisa enam kunagi teisiti kui koos oma tossava piibuga. Ja niipea kui lapselapsed ründasid teda sõnadega: „Vanaisa, jutusta meile mõni uus lugu!“, võttis ta paksu raamatu, lõi selle lahti ja hakkas ette lugema.

            Vanaisa sai vanaks, väga vanaks - aga nii vanaks kui meri ta siiski ei saanud. Ühel õhtul läks ta jälle Gunwalloe randa jalutama ega tulnud enam tagasi.

            Meri viis kaasa tema piibu ja niisamuti ka raamatu. Võlukamm aga on arvatavasti jälle selle näki pikkades kuldsetes juustes, kes oli maha maganud mereloodete vahetumise.

 

(„Muinasjutte tervest maailmast“.kirjastus Sinisukk, 2006. lk 164-167)