Uputuse tegija Tiddalik

Austraalia põlisrahva müüt

 

            Kõigi aegade suurim konn Tiddalik ärkas ühel hommikul kustumatu januga. Ta hakkas jooma ning jõi nii kaua, kuni mage vesi maailmast otsa lõppes. Igal pool olid loomad suremas ja puulehed langesid kuiva käes maha. Paistis, et varsti on konn Tiddalik ainus elav hing.

            Loomad ei osanud kohutavast kimbatusest kuidagi pääsu leida, kuni üks vana tark vombat andis nõu: kui keegi oskaks Tiddaliki naerma ajada, voolaks kogu ärajoodud vesi tal suust tagasi.

            Nii kogunesid kõik hiigelkonna puhkekohale. Hulk aega püüdsid nad Tiddalikki naerma ajada, kuid ikka asjatult. Kuukabarra rääkis oma lõbusamaid lugusid - nii häid, et ta isegi ei suutnud naeru tagasi hoida; känguru hüppas üle emu ja lamesisalik paterdas kahe jala peal edasi-tagasi ning ajas kõhtu punni. Aga konna nägu jäi tuimaks ja ükskõikseks.

            Lõpuks, kui loomad olid juba meeleheitel, lipsas liikumatu konna ette angerjas Nabunum, keda kuivus oli ta lemmikjõeharust välja ajanud, ja hakkas tantsima. Ta alustas aeglaste sujuvate liigutustega, aga kui tants kiiremaks läks, väänles ja käänles ta väga veidral ja naljakal moel, kuni Tiddaliki silmad lõid äkki särama ja ta puhkes naerma. Konn muudkui naeris, vesi purskas tal suust ja voolas välja ning täitis uuesti järved, sood ja jõed.

 

(„Unenägude aegadest“. Tallinn, kirjastus „Kunst“ 1990. lk. 113-114)