Targad tähed

Juhan Saar

Juhtus üsna tavaline lugu. Nii umbes sinuvanune poiss – ütleme, et tema nimi oli Märt – ei tahtnud õhtul kuidagi magama jääda. Ta puges küll voodisse, pani pea padjale, tõmbas teki kõrvuni, aga uni ei tulnud ega tulnud. Ja kuidas ta saigi tulla, kui poisi pärani silmad aina piilusid ringi ja mõtted rändasid igale poole, muidugi ainult mitte unemaale.

„Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus ...“ hakkas Märt taevast tähti lugema ja seejuures tükkis tal kangesti naer peale, sest taevas on tähed ja aabitsas on ka tähed. Aga nad pole ju sugugi ühtemoodi. Taevas on tähed tillukesed nagu nööpnõelte pead.

Siis tõusis kuu ja paistis otse aknast tuppa. Märt vaatas teda ja ütles: „Tere, kuuonu, sa oled suur ja ilus ja ümmmargune. Aga tähed on väikesed, eks? Miks sa muigad, kuuonu?. Parem räägi minuga!“

Ja Märt jäi niisama naljaks vastust ootama. Ta oli kindel, et kuu ei ütle midagi. Aga äkki kuulis ta kumedat häält.

„Tähed ei ole sugugi väikesed, rumal mudilane!“ ütles see hääl. „Nad on hiiglasuured. Paljud isegi suuremad maakerast, kus elad sina. Tähed paistavad sulle väikesed sellepärast, et nad on väga kaugel“

Märt tõusis voodis istuli ja jäi hämmastunult kuule otsa vaatama.

„Kuuonu, sa oled väga tark,“ ütles ta siis. „Kas tead ka seda, miks taevas on tähed ja aabitsas on ka tähed?“

„Aga sellepärast, et inimesed õppisid kirjutamise selgeks meilt – taevakehadelt,“ vastas kuu.

Märt hakkas voodis lausa kibelema. „Jutusta sellst, kuuonu!“ palus ta.

„See oli kaua-kaua aega tagasi,“ alustas kuu jutustust, „siis, kui ei olnud veel raamatuid ega kalendreid ning inimesed arvestasid aega päikese tõusu ja loojumise järgi. Elasid tollal laia jõe kaldal kaks sõpra – jahimeest. Kord õhtul tahtis üks sõber kutsuda teist hommikul karujahile. Jõgi aga oli lai ja hääl ei jõudnud teisele kaldale. Siis tuli jahimees heale mõttele. Ta joonistas laiale kobrulehele söega päikese – see pidi tähendama järgmist päeva; päikese kõrvale maalis ta kaks jahimeest – enda ja oma sõbra. Edasi tegi ta söega karu. Päast seda aga kuu – tähendab, jaht pidi kestma õhtuni, kuni kuu tõuseb“

„Oi, see on kole põnev!“ hüüdis Märt.

„Nii tehtud kirja kinnitas jahimees noole külge,“ jätkas kuu, „tõmbas vibu vinna ja laskis teate noolega üle jõe.“

„Ja kas sõber sai sellest aru?“ küsis Märt.

„Sai küll,“ vastas kuu. „Ja edaspidi hakkasid sõbrad ikka rohkem ja rohkem kirju vahetama. Varsti asendasid päikest ja kuud ning inimese- ja loomakujutisi hoopis teised märgid. Aga et algul oli nii palju kasu olnud taevakehadest, hakkasid sõbrad ka uusi märke tähtedeks kutsuma. Niimoodi õpetasimegi meie inimesed kirjutama.“

„Väga tore lugu,“ arvas Märt ja tahtis muidugi kohe uut jutustust kuulda.

„Jää nüüd magama,“ muutus kuu nägu tõsiseks. „On juba hilja.“

„Mul ei ole üldse und,“ ütles Märt, „ja ma ei mõtlegi magama jääda!“

Kuu oli lausa hädas jonnaka poisiga. Siis tuli ta heale mõttele.

„Kas sa tead, kui palju on taevas tähti?“, küsis ta Märdilt, ise kavalalt silmi pilgutades.

„Ei tea!“ ütles Märt.

„Siis loe need kokku ja ütle mulle, kui palju sa said!“

Märt hakkas õhinal tähti lugema, mis aknaruudust vastu pilkusid. „Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse ...“ Haigutus kiskus poisi suu pärani. „... kaheksa, üheksa, kümme, üksteist ...“ Nüüd tõi haigutus Märdil lausa vee silmist välja. „... kaksteist, kolmteist, neliteist, viisteist, kuu...“ Ja poole sõna pealt jäi poiss magama.

Kuu aga naeratas ja ütles tasa: „Head ööd, Märt!“

Ütleme meiegi Märdile head ööd. Neile lastele, kes ei ole veel magama jäänud, soovitame: hakake kohe taevatähti kokku lugema!

(Juhan Saar „Õhtujutud“. Tallinn, Eesti Raamat, 1968; lk. 8-10)