Hans Christian Andersen

„Noh, see on nüüd küll laul väga väikestele lastele,” kinnitas tädi Malle. „ma ei saa kõige parema tahtmise juures seda „Tantsi, tantsi, minu nukk!” järgida.” Aga väike Amalie sai; ta oli kõigest kolmeaastane, mängis nukkudega ja kasvatas neid niisama tarkadeks kui tädi Malle.

Siis tuli majja üks üliõpilane: ta tegi vendadega koolitööd; ta rääkis õige palju väikese Amalie ja tema nukkudega, rääkis hoopis teisiti kui kõik teised; see on nii lõbus, arvas maimuke, ometi ütles tädi Malle, et üliõpilane ei oska sugugi lastega ümber käia, nende väikestel peadel on võimatu sellest jutust aru saada. Väike Amalie sai aru, jah, ta õppis üliõpilase käest koguni terve laulu „Tantsi, tantsi, minu nukk!” pähe ja laulis seda oma kolmele nukule; kaks tükki neist olid uued, üks preili, teine meesterahvas, aga kolmas nukk oli vana ja tema nimi oli Liisa. Liisa sai ka seda laulu kuulda ja oli sellega päri.

                        Tantsi, tantsi, minu nukk!

                        Rõõmus preili, kraps ja mukk!

                        Kavalergi tujus heas,

                        kindad käes ja kübar peas,

                        valgepüks ning sinifrakk,

                        varbal vill ja kannas rakk.

                        Kumbki omal kombel mukk.

                        Tantsi, tantsi, minu nukk!

                        Siin on vana Liisa-eit!

                        Juuksed uued, uus ka kleit,

ei ta aastad enam loe,

nukk on saanud värske moe,

üsna noor on jälle ta.

Tule, vana sõber, ka,

tantsige nüüd koos kõik kolm

toredalt, et tõuseb tolm!

Tantsi, tantsi, minu nukk!

Hüppa nii, et lehvib tukk!

Ilusasti samme sea,

sirge selg ja püsti pea!

                        Keeruta ja niksu tee,

                        üpris tervislik on see!

                        Armas vaadata teid koos

                        kolmekesi tantsuhoos.

Ja nukud said laulust aru, väike Amalie sai aru, üliõpilane sai; ta oli selle ju ise luuletanud ja ütles, et see on suurepärane; ainult tädi Malle ei saanud sellest aru; ta oli lapsemeelsuse selja taha jätnud ja ei mõistnud niisugust jora. „Puha lora,” ütles ta, aga väike Amalie ei ütelnud nõnda, ta laulab seda. Temalt see meil ongi.

 (Hans Christian Andersen. „Lumikelluke”. Tallinn, Eesti Raamat, 1996. lk.432--433)