Sipelga käik arsti juurde

Z. Topelius

            „Aga kui piiluksin veidi üles?“ ütles väike sipelgas.

„Ole ettevaatlik,“ sõnas emasipelgas, „ma lähen enne vaatan, missugune ilm praegu on.“ Ja ta piilus sipelgapesa väikesest aknaluugist välja, kuid ei näinud midagi, sest päike paistis talle otse silma.

            „Nüüd piilun mina,“ ütles väike sipelgas ja ronis aknaluugist välja.

            Sipelgapesa oli suure kuuse all, päike paistis läbi haljendavate okste, jää sulas oksal ja väike jääkild kukkus sipelgapessa ning lõi jala katki väikesel sipelgal, kes oli roninud aknaluugist välja.

            „Mis juhtus?“ küsis sipelgas.

            „Muud midagi, kui et mina murdsin ainult oma jala katki,“ ütles väike sipelgas.

            Emasipelgas kohkus väga, tõmbas oma lapse aknaluugist sisse ja hakkas katkist jalga vaiguga plaasterdama. See näiski jälle pidama jäävat, kuid niipea kui lapsukene end liigutas, läks jalg uuesti katki.

            „Ei, nii ei lähe, peame arsti juurde minema,“ ütles emasipelgas.

            Ta tegi endale möödunudaastasest väikesest närbunud piibeleheõiest koti, pistis jala kotti, võttis lapse selga ja asus teele. Sipelgapesa oli mäel otse raudtee ääres; sipelgaema teadis, millal rong tuleb ja jäi seda ootama. Rong tuli vilistades. Emasipelgas hüppas roopalt rattale, keerles mõned korrad ringi, kuid ronis ühes lapsega õnnelikult vagunisse ja vuras ilma piletita Helsingi poole.

            Pärale jõudnud, ronis emasipelgas ettevaatlikult maha, sest ta kartis, et teda jalgade alla tallatakse. Ta kiirustas voorimehe troskasse. Ikka veel kandis ta last seljas ja jalga kotis.

            „Nüüd sõidame arsti juurde,“ arvas emasipelgas. „Aga mis ütleb hobune nii raske koorma kohta?“

            „Mis need suured valged mäed on?“ küsis väike sipelgas, kui suurtest kivimajadest mööda sõideti.

            „Need on sellised pesad, kus elavad inimesed,“ vastas emasipelgas. „Igaühel on oma pesa, ka kõige viletsamatel.“ Ja nii nad saabusid haigla juurde, sest troskas sõitis keegi noor arst, kes oli selleks Peterburisse reisinud, et seal Kristina Nilssonit kuulda „Ahti polkat“ laulmas.

            Emasipelgas unustas voorimehele maksmata ja ronis otseteed trepist üles, laps seljas. Peaarst istus oma laua ääres ja luges ühest raamatust, kuidas saab kunstlikke ninasid teha. Emasipelgas ronis lauale ja ilmus raamatu lehele. Peaarst nägi teda ja laskis tema pihta sõrmega nipsu, kuid emasipelgas hoidis lehest kõvasti kinni ja hakkas jutustama, kuidas jääpurikas kukkus ja tema lapse jala murdis.

            „Või nii, ja muud midagi?“ ütles peaarst ja katsus väikest jalga siduda, aga tal olid liiga suured tangid, ja nii tõmbas ta ühe terve jala paigast ära.

            „Mis nüüd juhtus?“ küsis emasipelgas.

            „Oh, ei midagi, ainult et mul murdus nüüd ka teine jalg,“ vastas väike sipelgas rahulikult.

            Peaarst süüdistas oma prille ja läks väiksemaid näpitsaid otsima, aga emasipelgas ei hakanud ootama, ta toppis mõlemad lahtised jalad kotti, võttis oma lapse selga ja läks minema.

            „Tuleks õige minna doktor Ewerthi vesiravilasse,“ ütles emasipelgas ja leidis varsti teise voorimehe, kes asus üht paksu härrat sinna saleduskuurile viima.

            Doktor Ewerth seisis suure vanni kõrval ja pidi just paksu mehe vette torkama, kui sipelgaema tema käele ronis, et end märgatavaks teha. Vaevalt arst sipelgaema märkaski, enne kui käe vette pistis, ja nõnda siis kukkusidki meie sipelgad sinna.

            Emasipelgas pääses vanni servale ja käskis last kõvasti oma hõlmadest kinni hoida. Aga jõudnud kuivale, ei näinud sipelgaema üldse enam oma last, sest paks mees ähkis vannis nii kõvasti, et vesi kees nagu mõni kosk.

            „Kuidas su lood nüüd on?“ hüüdis sipelgaema.

            „Ei midagi, ainult veidike niiske, ja nüüd ma upun!“ kostis sipelgalapse nõrk hääl vannist.

            Sipelgaema tormas keset koske ja tõmbas suure vaevaga oma lapse kuivale. Aga väike sipelgas oli siis juba surnud.

            „Nüüd tuleb küll rahvaarsti, doktor Bäcki juurde minna,“ ütles sipelgaema ja doktor Bäck juhtuski parajasti Helsingis olema, muidu oleks sipelgaema pidanud laevaliikluse algust ootama, sest ega ta oleks ometi jaksanud jalgsi mööda lumehangi Vaasani paterdada. Ja nii ta siis kandis oma surnud lapse ja mõlemad murdunud jalad selle mehe juurde, kes oli doktor ilma doktorimütsita.

            Doktor Bäck võttis suurendusklaasi, uuris surnud sipelgalast ja murdunud jalgu ning ütles siis:

            „Teda tuleks hõõruda, aga mina ei saa seda teha, sest mul on liiga jämedad sõrmed.“

            Sipekgaema mõtles veidi, ta oleks meeleldi kärbseid abiks palunud, sest need on kuulsad kupulaskjad, aga need juhtusid kõik sellel aastaajal surnud olema.

            „Uurin õige suure köögiahju tagant,“ ütles ta.

            Sipelgaema kõmpis köögiahju taha ja leidis sealt poolsurnud kilgi, kes oli sügisest saadik seal lamanud. Selle vedas ta nüüd suure vaevaga tagurpidi päikesepaistele. Natukese aja pärast ärkas kilk ellu ja hakkas väledalt väikese sipelga sooni tasuma.

            „Vaat nõnda,“ ütles doktor Bäck ja näitas sukanõelaga, kuidas kilgil tuleb seda ülesannet täita, nii et see oleks õige massaaž, nagu haritud inimesed seda kunsti nimetavad.

            Kolm minutit ja veel enamgi masseeris kilk, ja siis ärkas väike sipelgas jälle ellu, mis tema emale suurt rõõmu tegi. Siis seoti murdunud jalad kinni ja nüüd on sipelgalaps jälle terve.

            „Mis ma nüüd arstile vaeva eest võlgnen?“ küsis sipelgaema.

            „Toida oma toas lepatriinut, kui see esimest korda sipelgapessa satub,“ vastas doktor Bäck.

            „Küllap ma seda teen,“ ütles sipelgaema tänulikult, „söödan talle mesikooki ja kuusevaiku nii palju kui tal vats vastu võtab.“

            „Hea küll,“ ütles doktor Bäck. „Hüvasti nüüd, kuus kätt ja neli jalga ootavad parandamist.“

            „Hüvasti, hüvasti,“ ütles sipelgaema ja hakkas oma terve lapsega kodu poole kõmpima.

            Kui ta koju jõudis, oli kevad juba käes, kõik naabrid olid pesast liikvele läinud ja hakanud sipelgate maanteed rajama, mis kulges üle metsase kingu, sest lumehangedest oli palju prügi maha jäänud. Pesa muude elanike hulgas tõusis suur rõõm ja imetlus, kõik tahtsid näha ja katsuda sipelgalast, et kas jalad on ikka tõepoolest kõvasti omal kohal. Ja seal lonkis üks lepatriinu väsinult metsamäel. Sipelgad haarasid teravad kuuseokkaodad ja tahtsid võõra hulkuri minema ajada. Kuid sipelgaema tõusis ärevalt tagumistele jalgadele püsti, vibutades ähvardavalt haljast rohukõrt, ning kaitses uljalt lepatriinut ja viis ta sipelgapessa oma korterisse. Seal korraldati kohe pidusöök, millist sipelgapesas kaua aega polnud peetud, ja heinaritsikas hoolitses lõunamuusika eest ja sipelgalaps tantsis oma tervete jalgadega ja päike paistis ja väike kevadpoiss lendas välkuvate tiibadega üle haljendava metsamäe.

(Zacharias Topelius „Muinasjutte”. Tallinn, Eesti Raamat 1990. lk 103-106)