Fr. R. Kreutzwald

Ükskord elas üks nõukas talumees; tal oli kolm poega, kellest kaks vanemat igapidi väga osavad mehed olid, aga noorem poeg näis lapsest saadik natuke lollakas, nõnda et temast kuskil tööl õiget asjatalitajat ei leitud. Isa õpetas neid surmavoodil:

„Kui minu elupäevad nüüd, nagu ma arvan, õhtule jõuavad ja mind siit maailmast ära kutsutakse, siis jagage pärandus nõnda, et kaks vanemat venda varandust ühetasa saavad, ja kui tahavad, ka põllumaad pooleks võtavad. Himustaks kumbki üksi majapidajaks jääda, siis maksku ta teisele vennale nii palju raha, kui pool põldu väärt on. Sina, Peeter, minu noorem poeg, ei kõlba majapidajaks ega teistele sulaseks, sellepärast pead sa välja rändama ja laias ilmas oma õnne katsuma. Sinu ristiema kinkis ristimise päeval ühe vana rublatüki, mida ta õnnerahaks nimetas ja sulle kaasa anda käskis, kui sa ükskord vanemate kojast pidid välja minema. Tema ütles: niikaua kui minu ristipojal õnne-rublatükk taskus on, võib ta igas kohas hõlpsasti läbi saada, sest et hädad ja viletsused ühe õnnelapse külge ei või puutuda. Jah, võta siis vaderiand päranduseks ja katsu, kuidas sa tema abiga läbi saad.”

Teisel päeval heitis isa hinge. Pojad vajutasid tal silmad kinni ja matsid ta maha. Et vanemad vennad mõlemad alles poissmehed olid, jäid nad üheskoos isatalusse elama. Nad andsid nooremale vennale leivakoti selga, mis kõige vähemalt nädalapäevad meest võis toita, ja ütlesid siis: „Mine nüüd õnneteed otsima!”

Peeter läks vilistades õueväravast välja ja võttis teekäiku hommikut vastu, mõteldes: kui päike hommikul tõuseb, siis näitab ta mulle sihti ette, et eksimise pärast kartust ei ole,

Niikaua kui ta moona leivakotist leidis, ei olnud tal pisemat muret, vaid ta rändas lauldes ja vilistades päev-päevalt kodust kaugemale. Mõne päeva pärast leidis ta leiba võttes, et kott tühjendatud oli, aga et tal kõht parajasti täis oli, ei tundnud ta sellepärast midagi raskust. Teisel hommikul magamast tõustes ahmas ta jälle käe leivakotile, mis aga niisama tühi oli kui tema kõht. Raske südamega sammus ta veel penikoorma osa teed edasi, istus siis maha puhkama ja hakkas nõu pidama, mis ta nüüd pidi ette võtma, et tühja kõhu näpistusest võiks pääseda. Rublatükk seisis küll puutumata taskus, aga mis see temale siin võis aidata, kus kedagi inimeselooma ligimail ei olnud, kelle käest ta leiba oleks võinud osta. Ta toetas pea kivi najale ja sirutas keha muru peale, lootes et ehk magades midagi mõnusat nõu võiks leida.

Unest ärgates leidis ta enda kõrval ühe võõra vanamehe istumas, kel pikk valge habe suus, aga üksainuke silm peas oli. See silm seisis kesk-otsa-ees nina kohal; seal, kus muidu loodud kombel inimesel silmad seisavad, nähti vanamehel kaks suurt soolatüügast, mis kui oinatalle sarved olid. Kolm suurt musta koera, üks ikka teisest suurem, lamasid vanamehe jalgade ees.

Vanamees vahtis oma ühe silmaga teraselt Peetri peale ja küsis: „Külamees, kas sul ei ole lusti minu käest koeri osta? Müün nad sulle odava hinna eest.”

Peeter kostis: „Mul ei ole enesel palukest hammaste vahele võtta, mis ma koertele pean andma?”

Vanamees naeratas ja ütles: „Noh, sellega saaksid sa korda. Minu koerad ei küsi midagi sinu käest, vaid võivad veel sind pealegi toita.”

„Kas nad ehk jahikoerad on?” küsis Peeter, „kes iga päev metsast elajaid püüavad ja peremehele liha toovad?”

Vanamees kostis: „ Minu koerad on paremad kui igapäevased jahikoerad. Kui sa siga kotis ei taha osta, siis näitan sulle kohe, mis tulu need koerad oma peremehele toovad.”

Sõrmeotsaga väiksema koera pähe tipitades käskis ta: „Jookse-too-süüa!”

Koer kargas maast ja pistis tuule kiirul lippama, nii et lühikese ajaga vaataja silmist kadus. Vähem kui poole tunni pärast tuli ta tagasi, käsikorv suus. Ütlemata suur oli Peetri rõõm, kui ta tema korvi magusamate roogadega täidetud leidis, nõnda kui sealiha, värskeid kalu, vorsti ja kooki. Ta sõi, et kõht kippus lõhkema.

Vanamees ütles: „mis sul üle jääb, pead sa koertele andma, sest et korv iga kord tühjendatud peab saama ja pisemat raasukest ei tohi järele jääda.”

Peetril oli küll kahju koertele anda, aga ta ei tohtinud vanamehe vastu tõrkuda, kelle abiga ta praegu kõhu oli täitnud. Ta ütles kahtlevalt: „Selle väiksema koera ostaksin ma heameelega, kui mul nii palju raha oleks, aga minu varandus on ülepea üks rublatükk; enam ei ole mul hinge taga. Kui pakutud hinna eest koera tahad müüa, siis sobitame sedamaid kaupa.”

Vanamees oli pakutud hinnaga rahul, ometigi lisas ta juurde: „Neid koeri ei tohita iial üksteisest ära lahutada, muidu sünniks õnnetus niihästi koera peremehele kui koertele. Kui sul suuremat raha ei ole kui rublatükk, siis müün ma sulle selle eest väiksema koera ja kingin teised kauba peale. Sa saad tänase kaubaga hiljem vististi rahul olema. Nagu sa juba kuulsid, on esimese koera nimi: J o o k s e – t o o – s ü ü a, keskmisel: M u r r a – m a h a, suuremal: L õ h u –

r a u a d! Peaks sul midagi kogemata juhtuma, kus koerte abi tarvis läheb, siis hüüa aga nimelt, keda sa tahad, ja sinu soovimine peab täidetud saama. Nõnda kui väiksem must sind iga päev toidab, saavad teised sind vaenlase vastu varjama.” Siis hüüdis ta koertele: „Siin seisab teie uus peremees!” Koerad liputasid saba ja lakkusid Peetri käsi, kui tahaksid nad sellega tunnistada, et nemad käsku olid mõistnud. Jumalaga jättes puutus vanamehe sõrm Peetrile otsa peale, mis kui välk äkitselt tema kehast läbi käis; aga sel silmapilgul oli vanamees ära kadunud, kas tuuleõhku või maapõrmu sulanud, seda ei teadnud Peeter hiljem tõesti tunnistada.

Imelikult näis, kui oleks vanamehe näpp teda ja kõiki, mis temal silmade ees, ühekorraga teiseks loonud, sest et siiasaadik maailm veel iial nii ilus tema silma ei olnud paistnud kui praegu, ja ühtlasi ka teine vaim tema enese sisse elama tulnud. Peeter ütles iseendaga kõneldes: „Tänini elasin ma otsekui paksus pilveudus, kust ma nüüd valgusele olen pääsnud.” Koerad vahtisid teraselt temale silmi ja liputasid saba, kui oleksid tahtnud sellega tunnistada: sul on õigus.

Kui Peeter tükk aega imelikku asjalugu oli mõtelnud, tõusis ta jalule ja hakkas edasi rändama. Õhtul kogemata kätt taskusse pistes leidis ta oma rublatüki seal alles ja ei võinud kogunisti ära seletada, kust raha sinna oli tulnud, sest et ta selgesti teadis, kuidas ta rublatüki ostetud koera eest vanamehele oli andnud, mis taat tema silma nähes tasku oli pistnud. Kuidas rublatükk sealt tagasi võis tulla?

Jookse-too-süüa oli sundimist mööda korvitäie õhtust toitu toonud, millest peremehele ja koertele küllalt süüa sai, niisamuti ka teisel hommikul. Aga naljakas rahalugu ei läinud Peetril peast, sellepärast pidas ta nõu asja täna sügavamalt läbi katsuda. Ta vahetas ühe mehe käest, kes teel vastu tuli, enesele parema kuue ja andis rublatüki teisele peale. Penikoorem maad kaugemale jõudnud, leidis ta rublatüki jälle taskust.

Nüüd vast märkas ta, kuidas lugu õnne-rublatükiga oli, mis, kui ta mingil kauplemisel välja anti, iga kord peremehe taskusse tagasi puges. Tema ostis nüüd iga päev endale riideid ja muid tarvilikke asju või muud tühja, nagu rikkamad mehed teevad, siiski jäi temale vaderi kingitud rublatükk ikka tasku. Kuidas ta võõra käest sinna jõudis, seda ei teadnud peremees isegi. Tema mõtles rõõmsal meelel: ma võiksin, kui tahan, kõik maailma läbi rännata, sest et mul toit ja raha kusagil ei puudu.

Peeter oli juba mõnda aega ühest paigast teise rännanud, kui ta ühel päeval oma sammud metsalaande viis; koerad tõstsid haisu ajades ninad kõrgele, vahtisid siis jälle peremehe peale, kui tahaksid nad ütelda: siin ei ole õiget lugu, vaata ette! Peeter rändas edasi ja nägi, et koerad ikka rahutumaks läksid; ometi ei juhtunud midagi võõrast mehele silma.

Korraga kuuleb ta kaugelt rataste müdinat, kui tuleks midagi rasket koormat samm-sammult ligemale. Seal silmab ta tõlda ja nelja musta hobust tõlla ees, kes nagu surnuvankrit veavad, sest tõld oli mustade tekkidega üle kaetud ja kutsaril mustad riided seljas. Hobustel seisid pead ja kõrvad longus, otsekui tunneksid ka nemad leinamise kurbust.

Tõlla aknast sisse luurides nägi Peeter ühe noore jumeda näoga naisterahva mustas leinariides üksipäini tõllas istuvat, kes kibedasti nuttis ja vahetevahel valge peenikese rätikuga oma palgelt pisaraid ära pühkis.

Peeter küsis kutsarilt, mis see lugu pidi tähendama, aga ei saanud midagi vastust. Peeter kärgatas valju sõnaga: „Lurjus” Pea hobused kinni ja anna mulle vastust? Ehk ma teen sulle suu pähe, et sa rääkida oskad!”

Kui kutsar suurt meest ja tema suuri koeri nägi, arvas ta, et siin naljalugu ei olnud, jättis hobused seisma ja hakkas jutustama, kuidas siin metsas üks kole metsaline asuvat, kes pooleldi põhjatu suure karu, pooleldi jälle linnu värki olevat, nõnda et tema niihästi maal kõndida kui ka lennata võivat. See kole metsaline hävitavat kõiges kuningriigis ümberkaudu otsata palju inimesi ja elajaid ja oleks juba ammugi maa elavatest loomadest hoopis tühjaks teinud, kui temale igal aastal tähendatud päeval üht ilmasüüta neitsit ohvriks ei viidaks, keda metsaline silmapilk tervelt alla neelavat. Kuningas laskvat selle tarvis kõigest riigist kõik ilmasüüta kuueteistkümneaastased tütarlapsed kokku tulla, et nende seas liisku heita, kelle viletsa peale suremise kord juhtub. Tänavune surmaloos olla kuninga ainukese tütre peale langenud, keda nüüd metsalisele söögiks viiakse. Ehk küll kuningas ja tema alamad väga raskes kurbuses olevat, siiski ei võivat keegi lugu parandada ega teisele joonele seada, sest et tõotus täidetud peab saama, sellest hoolimata, kas tütarlaps rikas või kehv, suursugune või alam on.

Peetril läks süda väga haledaks, kui ta kutsari juttu oli kuulnud ja õnnetu kuningatütre raskesti koormatud südame kurbust näinud. Ta võttis endale sedamaid nõuks neitsile surmateel saatjaks minna. Et nüüd tõld samm-sammult pikkamisi edasi sõitis, käis Peeter koertega tõlla kannul.

Kui nad viimaks kõrge mäe äärde jõudsid, mis keset laant seisis, pidas kutsar hobused kinni ja palus kuningatütre tõllast välja tulla, sest et nad nüüd piirile olid jõudnud, mis elule ja surmale vahet tegi. Sõna lausumata kui loodud lambatalleke astus kaunis kuningatütar tõllast ja hakkas mööda mäge üles minema. Peeter tahtis sedamaid tema kannule asuda, aga kutsar hüüdis:

„Külamees! Jäta alpimine! Sina võid küll niisamuti oma elu kaotada kui neitsi, siiski ei lähe asjalugu selle tõttu mitte paremaks.”

Peeter kostis julgesti: „See on minu asi, aga mitte sinu!” ja astus julge sammuga edasi. Kuningatütre nutust paisunud silmad vaatasid kui tänades tema peale ja mustad koerad liputasid lahkelt sabadega, kui tahaksid ütelda: see on ühe vahva mehe viisi!

Nad ei olnud veel kolmat osa mäge üles roninud, kui äkitselt kohin ja mühin tõusis, otsekui oleks raskem rahepilv tulemas. Kõrgemalt mäe harjalt veeretas ennast üks kole metsaline alla, altkeha poolt karu vär5ki, aga suuremast hobusest palju kõrgem; karvade asemel katsid soomused tema keha, kaks kõverat sarve peas ja kaks pikka tiiba seljas, jalapikkused seakihva värki hambad paistsid koledal loomal suust; pikad küüned käppade ja jalgade küljes. Kole kiskja võis ehk veel paarkümmend sammu kuningatütrest kaugel olla, kui ta oma pika keele suust välja ajas, millega ta ehk nagu madu neitsit enne neelamist tahtis nõelata.

Aga sel silmapilgul hüüdis Peeter kohkumata: „Murra-maha!”

Mehe hüüdmist kuuldes põlesid metsalise silmad kui tuluke ja tema hingeaur suitses kui saunakerise leil; aga must koer oli peremehe sundi täites kui piksenool tema kallale karanud ja koleda loomaga juba võitlemas. Koer oskas väga osavalt ennast tema suu ja küünte eest hoida, kargas jalgade vahelt me4tsalise kõhu alla, ahmas hammastega kinni ja pures nii kaua, kuni sisikonnad kõhust välja tulid ja koera hambad tema südamesse puutusid. Seal langes kole metsaline kalju raskusel maha, nii et kõik mägi tema koorma all värises, kus ta natukese aja pärast oma kurja elu välja õhkas. Aga koer, ehk küll temast kümme korda väiksem, sõi ta siiski puhtalt keha ja nahaga tükkis ära, nii et muud üle ei jäänud kui kaks sarve ja neli pikka hammast, Need korjas Peeter maast ja pistis oma kotti.

Siis tõttas ta kuningatütrele appi, keda hirm ja ehmatus minestusse maha oli pillutanud. Peetere kandis kübaras ligemalt allikalt külma vett, miska ta minestanud neitsi otsaesist ja palgeid nii kaua kastis, kuni minestusrammestus lõppes. Otsekui pikast unest ärgates pidi ta tükk aega meelde tuletama, mis temaga oli sündinud; aga kui ta koledat metsalist enam oma ligidal ei leidnud, arvas ta ennast surmast päästetud, langes päästja ette põlvili maha ja andis silmaveega ja lahke sõnaga temale tänu.

Siis palus ta, et päästja temaga seltsis tõlda istuks ja kuninga juurde sõidaks oma teenitud palka nõudma, mis siin ei iial kitsik, vaid kuninglik võis olla. Peeter tänas lahke pakkumise eest ja andis siis vastuseks:

„Ma olen alles noor ja õppimata, sellepärast ei usalda ma veel kuninga silma ette tulla. Ma tahan esiteks maailmas pikemalt ümber vaadata, ja kui taevane isa mulle elu ja tervist annab, siis tulen ma kolme aasta pärast jälle tagasi.” Sedaviisi lahkusid nad teineteisest. Kuningatütar istus tõlda ja sõitis isakotta tagasi; Peeter jätkas oma rändamisteed kaugemale võõrale maale.

Kutsarile tõusis kuri mõte südamesse. Tema oli juttu kuulnud, mis kuningatütar ja Peeter isekeskis rääkinud; seal arvas ta mõnusaks, kui tema ennast kuningatütre päästjaks üles annaks ja suure palga enesele võtaks. Kui nad nüüd paksu metsa kohta said, kus tee ääres äkilise kalda taga üks sügav kuristiku auk oli, pidas ta hobused kinni, astus maha ja ütles kuningatütrele:

„teie päästja on oma teed läinud, kust ta vististi enam tagasi ei tule teie ja teie isa käest endale vaevapalka nõudma. Ma arvan sellepärast, et teie kohus oleks mulle seda palka anda, sest et mina noormehe teile abiks olin tinginud, muidu ta ei oleks tulnud. Rääkige oma isale, kui meie teelt koju saame, et mina teid koleda metsalise käest olen päästnud ja põrgu looma ära tapnud, nõnda et tema poolt hiljem kellelegi kahju ei või sündida: siis makstakse palk minule”.

Kuningatütar vastas: „See oleks esiteks üsna vale ja teiseks raske ülekohus olema, kui see mees, kes palga oli teeninud, ilma jääks ja palk teisele antakse, kes midagi ei ole teinud. Jumal hoidku mind niisuguse patu eest!”

Kutsar tõmbas otsaesise kortsu ja hüüdis vihase häälega: „Noh, olgu siis, kuidas teie ise tahate! Elusalt ei tohi teie minu käest enam pääseda! Valmistage ennast surmale!”

Kuningatütar langes tema ette põlvili maha ja hakkas armu paluma, aga kurja mehe kivist süda ei võtnud palumist kuulda, vaid ütles valju sõnaga: „Valige kahest, kumba teie paremaks arvate: ütelge oma isale, et mina koleda metsalise olen tapnud; või kui teie seda valet ei taha rääkida, siis kukutan ma teid üle kalda sügavasse kuristiku auku, kus teie keelepaelad igavesti kinni jäävad. Ma räägin kodu, et kole metsaline teid ära on neelanud, nagu kõiki neid teisi enne teid, ja sellega on lugu otsas.”

Nüüd nägi kuningatütar, et siin enam pääsmise lootust ei olnud, kui ta kurja kutsari vastu pikemalt tahtis tõrkuda, sellepärast lubas ta isale valetada, nagu kutsar temale õpetanud, aga enne pidi ta veel kindla vandega tõotama lubatud valet vististi tõeks tunnistada ja siin ilmas mitte kellelegi elavale hingele ühtki sõna sellest avaldada, mis täna oli sündinud.

Ahastusest ja hirmust tuim kui puutükk, oli kuningatütar nurjatu mehe tahtmist täitnud; aga mida ligemale ta isakodule jõudis, seda raskemaks läks tema süda. Siiski ei võinud ta vandest pääseda, vaid pidi kutsari oma päästjaks nimetama.

Otsata suur oli linnarahva ja kuninga rõõm, kui surnuksnutetud neitsielusalt ja terve kehaga tagasi tuli, ühtlasi sõnumeid tõi, et kole metsaline hukatud ja edaspidi temast kellelegi enam kartust ei olnud. Leinariided võeti nüüd seljast ja pandi rõõmuehteid nende asemele. Kuningas langes nuttes tütre kaela ega vinud tükk aega sõnu suust välja saada; aga kui keelepaelad lahti pääsesid, siis tänas ta tütre päästjat, andis temale kätt ja ütles:

„Tänu ja kiitus olgu sulle, aus mees! Sina ei ole mitte üksnes minu ainukest last surma kurgust päästnud, vaid kõige riigi kurjema vaenlase volist lunastanud. Selle suure heategemise eest tahan ma sulle palka maksta ja oma kõige kallima varanduse anda: sina pead minu tütrele abikaasaks ja mulle väimeheks saama. Aga et minu tütar veel väga noor on, sellepärast peavad vast täna aasta pärast pulmad tehtud saama.”

Seal ehiti kutsar uhkesse riidesse ja tõsteti ta kõrgemate meeste seisusse, kus ta iga päev suures aus ja ilus elas ja enam seda põlve meeldegi ei tuletanud, kus ta alam teenija oli olnud.

Teisiti näis lugu kuningatütrega, kes ehmatas raskesti, kui kulda sai, et isa teda päästjale palgaks oli lubanud. Ta oli kurb ja nuttis sagedasti salamahti, kus teiste silmad tema pisaraid ei näinud. Et tal keelepaelad raske vande all seisid, ei tohtinud ta kellelegi oma päästmise lugu rääkida, veel vähem seda kuulutada, mis tema südant ööd ja päevad vaevas: et ta armsale päästjale abikaasaks ei võinud minna.

Kui ootamise aasta mööda oli läinud, palus ta uuesti luba veel ühe aasta pulmadega oodata, mis küll peiu meele pärast ei olnud, aga et kuningas tütre palumist oli kuulnud, pidi ta sellega leppima. Aga kui teise aasta lõpul tütar jälle paludes isa ette astus ja pulmade aega soovis pikendada, seal süttis kuninga süda vihas põlema; ta hüüdis: „Sina tänamatu loom! Mispärast ei taha sa sellele vahvale mehele minna, kes sind koleda metsalise küüsist on päästnud ja kõik minu kuningriigi raske vitsa alt lunastanud!”

Tütar oli surnukarvaliseks kahvatanud ja tema jalgade ette maha langenud, kus ta muud ei ütelnud kui: „Oh mis õnnelik oleksin mina praegu, kui kole metsaline mind täna kahe aasta eest oma kõhtu oleks neelanud!”

Need kibeda kaebamisega räägitud sõnad tungisid kui tulised nooled isa südamest läbi; ta tõstis tütre põrandalt, võttis ta oma põlvede peale ja ütles: „Ma tahan, armas laps, veel viimast korda sinu palumist kuulda; aga täna aasta pärast ei või sind ükski vägi pikemalt pulmadest päästa, sest et mina sind oma kuningliku sõnaga päästjale abikaasaks olen tõotanud.”

Tütar tänas uue armu eest ja lootis ikka veel selle peale,, et kallis noormees, kes tema elu surma küüsist oli päästnud, lubadust täites kolme aasta pärast tagasi tuleb.

Palju rutem, kui tema lootis ja ootis, lõppes aga ka kolmas aasta peaaegu otsa, ilma et võõra mehe tulekust midagi kuulda oleks olnud. Kuningatütar teadis ette, et tema enam isalt ootamisaja pikendust ei tohtinud paluda, sellepärast vaatas ta rahulikult pulmade vastu valmistamist, nuttis mõnikord salaja ja palus jumalalt abi.

Ööl enne pulmapäeva nägi ta unes, kuidas üks halli habemega ühe silmaga vanamees teda trööstima oli tulnud. Vanake oli ütelnud: „Ole julge ja kartmata! Ülekohus ei või iial kõrgemale silmale varju alla jääda, kui ta ka inimestele teadmata peaks jääma.” Unest ärgates tundis kuningatütar uut rammu ja lootust oma südames.

Nüüd juhtus, et sel päeval, kus kuningatütre pulmi peeti ja kõik linn sellepärast suures ilus ja lustis oli, üks võõras mees kolme musta koeraga linna väravast sisse astus. Ta nõudis järele, mispärast rahval nii suur rõõm on, ja sai vastuseks, et kuningatütrel parajalt pulmad olevat ja tema sellele mehele minevat, kes teda kolme aasta eest koleda metsalise hammaste vahelt olla päästnud.

Võõras küsis: „Ütelge mulle, kus see päästja on?”

„Noh,” anti vastuseks, „kus mujal kui kuningakojas, sest et peigmees ikka pruudi kõrval istub.”

Võõras hüüdis tulise vihaga: „Laske mind kuninga ette astuda, ma tahan temale avalikuks teha, et ta oma tütart ühele üleannetule petjale tahab anda. Laske mind kuninga jutule!”

Kuningakoja väravavahid arvasid teda meelest nõdraks läinud inimese olevat, sellepärast võtsid nad tema kinni, köitsid tal käed ja jalad ahelasse ja viskasid ta siis vangitorni kindlate rauduste taha, et rõõmupidudel hullaja läbi midagi pahandust ei sünniks.

Nüüd märkas Peeter, et ta uisapäisa asja oli läinud talitama ja hakkas oma äkilist meelt kahetsema, sest et kuningatütar nüüd teisele naiseks saab, seni kui tema vangiahelates peab istuma. Seal kuuleb ta vangitorni akna taga kraapimist ja koerte vingumist, mõtleb: minu truud koerad kipuvad minu juurde tulema, ehk võib nende abi mind hädast päästa.

Õnneks tuleb temale meelde kolmat koera appi hüüda, ja sel silmapilgul kui tema „Lõhu-rauad!” oma suust välja ütelnud, on suuremal mustal juba käpad akna raud trellide küljes, mis kui kuivanud vitsaraod koera rammu all katkevad. Koer kargas aknast sisse, näris peremehe käte ja jalgade ahelad otsekui takust lõngad katki, siis hüppas ta aknast välja, Peeter tema kannul.

Sedaviisi hädakitsikusest pääsenud, hakkas ta mõtlema, mis ta pikemalt ette pidi võtma, et kuningatütar ühele ülekohtusele osaks ei saaks. Tühja kõhu näpistust tundes hüüdis ta esimest koera: „Jookse-too-süüa!” Koer jooksis tuule kiirusel ja tuli natukese aja pärast käsikorviga tagasi; roogade peale oli üks peenike valge ninarätik kaetud ja kuldsõrmus rätiku nurga sisse seotud; sõrmuse seest leidis Peeter kuningatütre nime, mis temale jälle lootust südamesse kasvatas.

Ninarätikuga ja sõrmusega oli lugu nõnda olnud. Kuningas istus uhkete pulmalistega lõunasöögil, paremat kätt kuninga kõrval istus tema tütar ja pahemat kätt tütre peigmees, endine kutsar, keda täna kuningale väimeheks pidi laulatatama. Seal jookseb must koer, tühi korv suus, tuppa, otsekohe kuninga tütre tooli ette, vahib paludes silmadega neitsi peale ja lakub tema käsi, kui tahaks ütelda: andke mulle ka toitu korvi?

Südamerõõm pani kuningatütre käed natuke vabisema, sest et ta silmapilk ilusa koera oli ära tundnud, et see tema päästja oma oli; sellepärast võttis ta söömalaualt liha- ja kalarooga, mõne tüki magusat kooki, pani kõik korvi sisse, ühtlasi tõmbas ta ka oma kihlasõrmuse sõrmest, sidus rätiku nurga sisse, ja kattis siis korvi rätikuga kinni.

Koer läks korviga oma teed; kuningatütar rääkis paar sõna kuningale salamahti kõrva sisse, seal tõusis kuningas söömalauast, võttis tütre käest kinni ja läks temaga ühte salakambri; natuke aega hiljem kutsuti ka kirikuõpetaja sinna.

Kuningas küsis kirikuõpetajalt, kas niisugusel vandel kindlust peaks olema, mis üks inimene vägivaldselt surmahädas on vandunud, et selle läbi oma elu mõrtsuka käest päästa. Kirikuõpetaja kostis: „Vägivaldsel vandel, mis inimene vastumeelt vannub, ei ole jumaliku ega inimliku seaduse ees iial kestust, sest et niisugune vanne midagi ei tähenda.”

Nüüd tunnistas kuningatütar salaloo üles ja rääkis otsast otsani, mis täna kolme aasta eest metsas temale oli sündinud. Kuningas käskis koera jälil mõned sulased otsima minna, kas nad kuskilt koera peremeest leiaksid, selle mehe pidid nad siis silmapilk kuninga ette tooma.

Üürikese aja pärast oli mees leitud ja tema kolme koeraga seltsis sinna toodud. Kuningatütar tundis sedamaid oma päästja. Langes tänades tema kaela ümber ja ütles:

„Täna päästate minu elu teist korda kurja metsalise voli alt! Tuhat, tuhat tänu selle armu ja heategemise eest!”

Kuningas läks tütrega söömalauda tagasi ja käskis Peetri nii kauaks siia ootama jääda, kuni teda laseb kutsuda.

Söömalauas küsis kuningas, mis nuhtlust peab niisugusele inimesele mõistetama, kes teise mehe vahva töö ära salgab ja teenitud tööpalga enesele võtab? – Endine kutsar mõtles: ma tahan näidata, mis osav kohtumõistja ma olen, ja kostis kuninga küsimise peale: „Niisugusele üleannetule ei oleks mõnusamat nuhtlust tarvis, kui et temale veskikivi kaela köidetaks ja teda mere sügavusse ära uputataks.”

Kuningas ütles: „Väga hea, nõnda peab kohus mõistetud saama!” – ja andis siis käsu võõras mees tuppa kutsuda.

Kui nüüd Peeter oma kolme musta koeraga sinna tuli, kahvatas kutsar lubjatud seina sarnaseks, langes kuninga ette põlvili ja hakkas armu paluma. Kuningas ütles: „Sina ülekohtune kurjategija, oled ise enese peale kohut mõistnud ja pead nüüd nuhtlust nõnda saama, kuidas sa mulle ütlesid. Aga et meie ilus pulmapidu sinu pärast ei saaks segatud, pead sa nii kaua vangitornis istuma, kuni minu tütre pulmad lõpevad.” Seal viidi kutsar toast, köideti raudahelatesse ja pandi vangitorni kinni. Peeter võttis nüüd kotist oma tunnismärgid, koleda metsalise sarved ja hambad, mispeale lai rõõmukisa pulmaliste suust tõusis. Kuningas käskis Peetri enese kõrva kutsari toolile istuda ja veel selsamal õhtul oma tütrega laulatada. Metsalise sarved ja hambad pandi kuninglikku kirikusse igaveseks mälestuseks seisma.

Nelja nädala pärast, kui pulmad said lõpetatud, anti kutsarile teenitud nuhtlus, kuidas tema ise oli mõistnud.

Seal astus ühel päeval Peeter alandlikult kuninga ette ja rääkis, kuidas tema kui alama rahva laps kogemata õnne läbi kõrgeks meheks oli tõusnud, aga et temal veel kaks vanemat venda koju jäänud. Sellepärast palus ta kuningalt luba neid siia lasta tulla, et tema üksi õnnes ja ilus ei elaks, vaid ka oma vendadele nende elu võiks kergendada. Kuningas oli sellega rahul ja läkitas jalamaid käsu, et Peetri vennad sinna pidid tulema.

Sel päeval, kui vanemad vennad sinna tulid ja Peeter neid lahkelt oli vastu võtnud, hakkas suurem koer inimese keeli kõnelema ja ütles:

„Nüüd on meie aeg täis, sest et meie nii kaua sinu juurde pidime jääma, kuni näha saaksime, kas sina oma õnnepõlves ka vendi meelde tuletad. Taevataadile tänu! Sa oled kui õige mees igas tükis oma kohust täitnud.” Äkitselt olid koerad luikedeks ümber moondatud, tõstsid tiivad lendu ja läksid oma teed. Kuhu? – Seda ei ole tänini veel keegi kuulnud ega näinud.

Peeter elas kui kuninga väimees suure au ja ilu see ja aitas oma vendi, et ka nemad aegamööda nõukaiks meesteks said. Õnne-rublatüki kinkis ta oma vanema venna esimesele pojale vaderiandeks, üteldes: „Kui tema noormehe-eal ükskord kodunt välja läheb, siis andke temale vaderikingitus teele kaasa, miska ta niisamuti maailmas võib läbi saada, kui mina läbi sain ja õnne leidsin.”