Õlepullike-tõrvamullike.
Ukraina muinasjutt
Elasid kord taat ja eit. Taat ajas tõrva, eit aga talitas kodus.
Eit hakkas taadile peale käima:
„Tee mulle õlgedest pullike!“
„Mis juttu sa ajad, rumal! Milleks sulle seda pullikest vaja on?“
„Hakkan teda karjatama.“
Ponud midagi parata, taat tegi õlgedest pullikese ja tõmbas selle küljed tõrvaga üle.
Hommikul võttis eit lõnga kaasa ja läks pullikest karjatama.
Istub künka otsas ja pajatab:
„Söö, söö, pullike-tõrvamullike, söö söö, pullike-tõrvamullike!“
Ketras, ketras ja jäi tukkuma.
Äkki tuli paksust metsast, laiast laanest jooksujalu karu välja. Põrkas pullikese otsa:
„Kes sa niisugune oled?“
„Olen õlepullike-tõrvamullike!“
„Anna tõrva, koerad puresid mind külje pealt!“
Pullike-tõrvamullike ei kõssagi.
Karu vihastas, lõi hambad pullikese tõrvase külje sisse – ja jäi kinni.
Eit ärkas ja hüüdi taati:
„Taat, jookse ruttu siia, pullike püüdis karu kinni!“
Taat kahmas karust kinni ja viskas ta keldrisse.
Järgmisel päeval võttis eit jälle lõnga kaasa ja läks pullikest karjatama. Istub künka otsas, ketrab ja pajatab:
„Söö, söö, pullike-tõrvamullike, söö söö, pullike-tõrvamullike!“
Ketras, ketras ja jäi tukkuma.
Äkki jooksid paksust metsast, laiast laanest hunt välja. Nägi pullikest:
„Kes sina niisugune oled?“
„Olen õlepullike-tõrvamullike!“
„Anna tõrva, koerad puresid mind küljest!“
„Võta!“
Hunt naksas tõrvast külge ja jäi kinni.
Eit ärkas ja hüüdis:
„Taat, taat, pullike püüdis hundi kinni!“
Taat jooksis kohale, kahmas hundi ümbert kinni ja viskas ta keldrisse.
Eit karjatab ka kolmandal päeval pullikest ja ketrab.
Ketras, ketras ja jäi tukkuma.
Rebane tuli joostes. Küsis pullikeselt:
„Kes sa niisugune oled?“
„Olen õlepullike-tõrvamullike!“
„Anna tõrva, kullake, koerad puresid mu kasukat!“
„Võta!“
Ka rebane jäi kinni. Eit ärkas ja hüüdis taati.
Taat viskas ka rebase keldrisse. Näe, kui palju neid sinna kokku tuli!
Taat istus keldri katusele, hakkas nuga ihuma ja ütles:
„Võtan karult naha maha. Saan tubli kasuka!“
Karu kuulis seda ja kohkus:
„Ära tapa mind, lase parem vabaks! Toon sulle mett.“
„Ega sa ei peta?“
„Ei peta“
„No vaata sa mul!“ Taat laskis karu vabaks.
Hakkas jälle nuga ihuma. Hunt küsis:
„Taat, miks sa nuga ihud?“
„Võtan sinult naha maha ja teen talveks sooja mütsi.“
„Lase mind vabaks! Toon sulle lambaid.“
„No vaata, et sa mind ei peta!“
Taat laskis ka hundi vabaks. Hakkas jälle nuga ihuma.
„Ütle, taadike, miks sa nuga ihud?“ küsis rebane.
„Sul on hea nahk,“ vastas taat. „Saab mu eidele hea krae.“
„Oi, ära võta mu nahka maha! Toon sulle kanu ja parte ja hanesid.“
„No vaata, et sa mind ei peta!“ Taat laskis ka rebase vabaks.
Vara hommikul, enne kukke ja koitu, koputab keegi ukse pihta: „Kopp, kopp!“
„Taat, taat, keegi koputab! Mine vaata.“
Taat läks vaatama: see oli karu, kes tõi terve tarutäie mett.
Taat võttis mee vastu, pani selle ära, ukse pihta aga koputab jälle keegi: „Kopp, kopp!“
Hunt tõi lambaid. Ja kohe tõi rebane kanu ja hanesid ja parte.
Taadil oli hea meel ja eidel oli hea meel. Nii hakkasid nad hästi elama ja varanatukest koguma.
(„Ukraina muinasjutte““. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1954; lk. 23-27)