Nõiutud pirnipuu.

Hiina muinasjutt

Ammu aega tagasi elas keegi talumees, kes oli tulnud vankriga turule pirne müüma. Pirnid olid kuldsed, magusad ja lõhnasid oivaliselt. Talumees lootis nende eest head hinda saada.

Kui ta pirne müüa pakkus, astus vankri juurde üks lõhkise mütsi ja räbaldunud riietega püha munk. Kuna tal polnud raha, palus ta üht pirni almuseks. Talumees sai pahaseks ja keeldus. Munk aga ei läinud ära.

Siis talunik vihastas ja hakkas teda sõimama, kuid munk lausus: „Sul on vankris sadu pirne. Ma palun ainult ühte. See ei too sulle ju ometi suurt kahju. Miks selle pärast nõnda vihastada?“

Kõrvalseisjad soovitasid talumehel anda mungale üks väiksem pirn ja ta minema saata. Aga talumees oli kangekaelne ja ei kuulanud kedagi. Lõpuks võttis üks kaupmees, kes kogu vahejuhtumit oma poest pealt oli näinud ja keda kära juba tüütama hakkas, ühe mündi, ostis pirni ja andis mungale.

Munk tänas ja ütles: „Mnutaoline maailmast ärapöördunud inimene ei tohi olla kitsi. Nüüd on mul endal ilusad pirnid ning ma kutsun teid kõiki neid koo minuga sööma.“

Seda ütles ta kokkukogunenud rahvahulgale. Keegi rahva seast küsis: „Ki sul on endal pirne, miks sa siis omi ei söö, vaid küsid talumehelt?“

„Kigepealt peab mul olema seeme, mida maha külvata,“ vastas munk ja hammustas isukalt pirni. Kui ta söömise lõpetas, võttis ta pihku ühe seemne, tõstis õlalt kirka ja kaevas madala augu. Ta pani seemne sinna sisse ja kattis pealt mullaga. Siis küsis ta tururahvalt seemne kastmiseks vett. Paar uudishimulikku tõid talle tänavaäärsest trahterist vett ning munk kastis sellega seemet.

Sajad silmapaarid jälgisid toimuvat. Ja juba hetke pärast nähti seemnest võrset tärkavat. Võrse sirgus ja üsna järsku sai sellest puu. Sellele ilmusid oksad ja lehed. Puu puhkes õide ja pea olid viljadki küpsed: raskete kobaratena rippusid okstelt suured lõhnavad pirnid.

Munk ronis puu otsa ja hakkas pirne ükshaaval juuresolijaile ulatama. Mõne minutiga olid kõik pirnid söödud, munk tuli alla, võttis kirve ja raius puu maha. Raks, raks! kostis natuke aega ja puu oligi maas.

Siis võttis ta puu õlale ja kõndis kergel sammul minema.

Kui munk oma nõidumist alustas, oli ka talunik rahvahulgaga ühinenud. Kael õieli ja silmad jõllis, seisis ta, unustades täiesti hea äri, mida ta oma pirnidega teha oli lootnud. Alles siis, kui munk oli ära läinud, puutüvi õlal, pöördus ta ümber, et heita pilk vankrile. Kõik tema pirnid olid kadunud!

Siis sai ta aru, et munga väljanõiutud pirnid olid olnud tema enda omad! Ta vaatas veel korra ja märkas, et ka vankri telg oli kadunud. Mis veelgi halvem: selgelt võis näha, et see oli alles äsja ära raiutud. Talumeest haaras raev ja ta tormas kuis jalad võtsid vandudes mungale järele. Ja tõesti, niipea kui ta linnamüüri taha jõudis, lebaski seal värskelt raiutud puuduolev vankritelg.

Nüüd taipas omakasupüüdlik talumees, et pirnipuu tüveks oli olnud tema vankri telg. Tema vihal polnud piiri, kuid munka polnud enam kusagil. Ning kogu rahvas turul pahvatas naerma hinna üle, mida talunik oma ihnsuse eest pidi maksma.

(„Hiina muinasjutte““. Tallinn, Eesti Raamat, 1982; lk. 31-34)