Näkineiu abielu

Leedu muinasjutt

 

            See abielu pidi sõlmitama taevas, ja sõlmima pidi selle Perkunas ise - jumalate kuningas. Jurate, tema lihane tütar ja mere näkineiust kuninganna, pidi abielluma veejumal Patrimpasega.

            Aga enne abiellumist ootas Juratet veel üks töö. Kalur Kastytis püüdis merest liiga palju kala ja Jurate, merede kaitsjanna, pidi tegema sellele lõpu.

            Kalur lappis parajasti võrke, kui Jurate pinnale tõusis. Jurate oli arvanud, et leiab eest Läänemere päikeses parkunud nahaga vanamehe. Kuid nägi hoopis triksis-traksis noormeest, kelle silmad olid sinised nagu meri ise. Näkineidude kuninganna jäi sõnatuks.

            Hämmastunud Kastytis tõstis pilgu võrgult ning pillas nõela maha.

            „Sa torkasid endale sõrme!“ Jurate sirutas käe ja puudutas Kastytise kätt. Armastus nende vahel oli süttinud veel enne, kui näkineiu võluvägi jõudis parandada haava.

            „Tule minu veealusesse lossi. Seal on kõik pulmapeoks valmis.“

            Näkineiu kutsest ei sobi keelduda. Enne kui Kastytis asjast arugi sai, oli ta juba noogutanud ja keerles Jurate käte vahel Läänemere sügavuste poole.

            „Siin on minu merevaigust loss. Vaata, mu teenijad valmistavad parajasti pidusööke,“ ütles Jurate.

            Näkineiud kogunesid oma emanda ümber, silmad uudishimust suured.

            „Kõrgus, see surelik hingab vee all. Kas nõidusite ta ära?“

            „Kastytis on minu peigmees,“ vastas Jurate.

            „Aga, kõrgus, te pidite pulmad tegema hoopis Patrimpasega!“

            „Ma abiellun selle kaluriga.“

            Jumalatel on kõrvad igal pool. Jurate ei jõudnud oma lauset veel lõpetadagi, kui üks kuukala sööstis Läänemere pinnale, moondus õhku hüpates valgetiivaliseks kajakaks ja kiirustas siis üles jumalate kuninga Perkunase koja poole.

            „Mu isand, Jurate abiellub surelikuga!“

            „Aga ma lubasin ta Patrimpasele!“ möirgas Perkunas. Jumalate kuninga nägu tõmbus vihast tinahalliks. Kuidas julges tütar tema käsust üle astuda?

            Perkunas oli kasvatanud Jurate kangekaelseks ja meelekindlaks. Käsu peale poleks tüdruk oma surelikust peigmehest loobunud. Tuli välja mõelda midagi muud.

            Perkunas paiskas oma sõrmeotstest välja vägunoole, mis tungis vette nagu oda ja tabas Jurate merevaigulossi. Lossi seinad purunesid miljoniks killuks. Kastytis suri Jurate kätel, terav merevaigukild otsapidi südames. Perkunas oli võitnud, Jurate ei saanud surelikuga abielluda.

            Aga Jurate ei abiellunud ka Patrimpasega. Kui ta ei saanud endale Kastytist, ei tahtnud ta üldse kedagi.

            Räägitakse, et Jurate elab ikka veel Läänemere põhjas ja nutab seal hinnalisest merevaigust pisaraid. Mõnikord leiavad kalurid neid oma võrkudest või Läänemere kaldaliivast, ja siis meenub neile Kastytise ja tolle näkineiu armastuse lugu.

 

(„Ümber maailma 80 muinasjutuga“; kirjastus Egmont, 2008. lk 77-78)