Nagu soola

Itaalia muinasjutt

Ühel kuningal oli kolm tütart: tumedate, punakate ja heledate juustega. Esimene oli inetu, teine ei ilus ega inetu, kolmas aga hea ja ilus. Kaks vanemat tütart olid noorema peale kadedad. Sel kuningal oli veel kolm trooni: valge, punane ja must. Kui kuningas oli heas tujus, istus ta valgel troonil, kui ta ei olnud päris heas tujus, siis istus punasel troonil, kui ta aga oli vihane, siis mustal troonil.

Ühel päeval istus kuningas mustal troonil, sest ta oli kahe vanema tütre peale pahane. Seda nähes hakkasid vanemad tütred isa ümber lipitsema, talle meelitusi ütlema.

Vanem tütar küsis:

„Kas te puhkasite hästi, lugupeetud isa? Kas te sellepärast istute mustal troonil, et te olete minu peale pahane?”

„Sinu peale jah.”

„Aga mispärast, lugupeetud isa?”

„Sellepärast, et sa mind ei armasta.”

„Kas mina või? Ma armastan teid väga, lugupeetud isa.”

„Ja kuidas sa mind armastad?”

„Nagu leiba.”

Kuningas torises veidike, kuid ei öelnud siis enam midagi, sest tütre vastus meeldis talle.

Tuli teine tütar.

„Kas te puhkasite hästi, austatud isa? Miks te istute mustal troonil? Ega te ometi minu peale vihane ole?”

„Sinu peale jah.”

„Aga mispärast, austatud isa?”

„Sellepärast, et sa mind ei armasta.”

„Aga ma ju armastan teid väga...”

„Kuidas sa mind armastad?”

„Nagu veini.”

Kuningas pomises midagi, kuid oli näha, et ta on vastusega rahul.

Siis tuli naerdes noorem tütar.

„Oo, lugupeetud isa, kas te puhkasite hästi? Miks te istute mustal troonil? Võib-olla te olete minu peale pahane?”

„Sinu peale jah, sest ka sina ei armasta mind.”

„Aga ma ju armastan teid väga.”

„Kuidas sa mind armastad?”

„Nagu soola.”

Seda kuuldes sai kuningas maruvihaseks.

„Või nagu soola! Nagu soola! Ah, sa nurjatu! Kao mu silmist! Ma ei taha sind enam näha!” Ja ta andis käsu, et tütar viidaks metsa ja hukataks.

Kui kuninganna kuninga korraldusest teada sai, hakkas ta pead murdma, kuidas tütart päästa, sest ta armastas oma last tõeliselt. Kuningalossis oli üks nii suur hõbedast küünlajalg, et Zizola – nooremat tütart kutsuti Zizolaks – sinna sisse mahtus. Kuninganna peitiski tütre küünlajala sisse. Siis kutsus ta oma kõige ustavama teenri ja ütles:

„Mine müü see küünlajalg maha. Kui sult küsitakse, mis küünlajalg maksab, siis vaesele ütle palju, rikkale aga vähe ja anna talle ära.” Kuninganna embas tütart, jagas talle igasugu õpetusi ning pani küünlajala sisse kuivatatud viigimarju, šokolaadi ja küpsiseid.

Teener tassis küünlajala väljakule. Kõigilt ostjailt, kes talle ei meeldinud, küsis ta hingehinda. Lõpuks tuli Torralta kuningapoeg, uuris küünlajalga igast kandist ja küsis siis, kui palju see maksab. Teener ütles tühise hinna ja prints laskis küünlajala oma lossi viia. Seal käskis ta küünlajala söögisaali panna, et kõik lõunakülalised seda imetleda saaksid.

Õhtuti käis prints väljas sõprade juures aega veetmas. Ta ei tahtnud, et teda kodus oodataks, ja seepärast jätsid teenrid talle õhtusöögi lauale ning läksid magama. Niipea kui Zizola kuulis, et saalis jäi vaikseks, tuli ta küünlajalast välja, sõi õhtusöögi ära ning läks küünlajalga tagasi. Kui prints õhtusööki eest ei leidnud, ajas ta terve maja üles ja hakkas teenritega riidlema. Teenrid vandusid, et nad olid söögi lauale jätnud ja et kindlasti sõi mõni kas või koer selle ära.

„Kui veel kord niimoodi juhtub, lasen teid kõiki lahti,” ütles prints, laskis tuua endale õhtusöögi, sõi ja heitis magama.

Järgmisel õhtul kordus sama lugu, kuigi uks oli lukus. Prints ajas terve maja jalule, aga lõpuks ütles:

„Vaatame veel järgmisel õhtul.”

Järgmisel õhtul peitis prints end maani ulatuva linaga laua alla. Tulid teenrid, kandsid road lauale, saatsid kassi-koera välja ja keerasid ukse lukku. Kohe pärast teenrite lahkumist läks küünlajalg lahti ning sealt astus välja kaunis Zizola. Ta läks laua juurde ja sõi kiiresti kogu söögi ära. Nüüd hüppas välja prints, haaras tütarlapsel käest kinni ega lasknud tal põgeneda. Siis viskus Zizola printsi ette põlvili ja jutustas talle otsast lõpuni oma loo. Prints oli temasse juba kõrvuni armunud. ta rahustas tütarlast:

„Ütlen teile kohe, et teist saab minu abikaasa. Nüüd aga minge küünlajala sisse tagasi.”

Prints ei saanud suurest armastusest tervel ööl silma kinni. Hommikul käskis ta küünlajala oma tuppa viia: ta tahtvat ilusat asja ööselgi enda läheduses hoida. Siis andis ta korralduse, et talle tuppa toodaks kahe inimese söök, sest ta olevat väga näljane. Toodigi kohv, siis oode ja lõuna, kõik kahele inimesele. Kui road olid kohale kantud, pani prints ukse lukku, laskis Zizola küünlajalast välja ja nad hakkasid koos rõõmsalt sööma.

Kuninganna, kes pidi nüüd üksinda sööma, kurtis:

„Mis mu pojal küll minu vastu on, et ta enam söögisaali sööma ei tule? Mis ma talle teinud olen?”

Prints palus kuningannal kannatlik olla, ta tahtvat omaette süüa. Ühel päeval aga teatas:

„Ma tahan naise võtta.”

„Ja kes on sinu tulevane?” küsis kuninganna rõõmsalt.

„Tahan abielluda küünlajalaga!” vastas prints.

„OH häda, minu poeg on hulluks läinud!” ütles kuninganna nutma puhkedes. Aga printsil oli tõsi taga. Ema soovitas küll aru pähe võtta, järele mõelda, mida inimesed niisugusest asjast arvavad, kuid prints jäi kindlaks: ta andis korralduse nädala pärast pulmadeks valmis olla.

Ettenähtud päeval hakkas lossi juurest liikuma pikk pulmarong, prints küünlajalaga istus esimeses tõllas. Kirikus laskis prints küünlajala altari ette kanda. Parajal hetkel läks küünlajalg lahti ja sealt astus välja Zizola, brokaatkleit seljas ning palju sädelevaid kalliskive ümber kaela ja kõrvades. Pärast laulatust rääkisid noored kuningannale kogu loo. Kaval kuninganna ütles:

„Nüüd aga laske minul tegutseda. Tahan seda isa veidi õpetada.”

Korraldatigi pulmapidu, kutsuti kokku kõik ümberkaudsed kuningad, sealhulgas ka Zizola isa. Zizola isale laskis kuninganna road eraldi valmistada, kõik ilma soolata. Kuninganna teatas külalistele, et pruut ei tunne end hästi ega saa pidusöögist osa võtta. Hakati sööma. Magedat suppi süües hakkas Zizola isa torisema: „See kokk on küll unustanud supile soola panna,” ja jättis supi taldrikusse.

Toodi praad, jälle ilma soolata. Kuningas pani kahvli käest.

„Miks te ei söö, majesteet? Kas teile ei maitse?”

„Maitseb küll, kõik on imehea.”

„Miks te siis ei söö?”

„Ma lihtsalt ei tunne end hästi.”

Kuningas pistis suhu tükikese liha: mälus, mälus, kuid alla neelata ei suutnud. Siis tuli talle meelde tütar, kes oli teda armastanud nagu soola, ja ta meel läks nii kurvaks, et ta puhkes nutma: „Oh ma õnnetu, mis ma küll olen teinud!”

Kui kuninganna talt küsis, mis tal viga on, jutustas kuningas loo oma tütrest Zizolast. Siis laskis kuninganna nooriku kutsuda. Isa langes nuttes tütrele kaela ja küsis, kuidas ta siia sai, tütar oleks nagu surnuist üles tõusnud. Nüüd saadeti ka nooriku ema järele, korraldati uued pulmad, peeti iga päev pidu ja võib-olla tantsivad nad veel praegugi.                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                         

(„Itaalia muinasjutte”. Tallinn, Eesti Raamat, 1988; lk.43-48)