J. Oro

Meie külas elas Aino oma emaga. Neil oli koer, kass ja vana kirju kana. Aino oli väike, koer Ainost väiksem, kass koerast veel väiksem ja kirju kana oli kõige väiksem. Aga kui hakkas lähenema kevad, siis kana munes muna, mis oli kõigist pisem – tibatillukene valge munakene.

Kass nägi muna, katsus käpaga ja ütles: „Ei kõlba süüa!“ Koer nägi muna, nuusustas ja ütles: „Ei kõlba süüa!“ Aino nägi muna, pani põlle ja tõi tuppa emale. Ema tõi vett, valas patta, pani sinna ka muna ja keetis selle Ainole.

Aino võttis muna, istus õues pingile ja hakkas sööma. Näksas tükikese – maitses hästi. Tuli koer. Aino andis ka temale tükikese – maitses ka hästi. Tuli kass. Temagi sai tükikese – maitses samuti hästi.

Siis aino tahtis minna vaatama, mis teeb ema. Pani poole muna üingile ja läks tuppa. Aga õue lendas harakas, kahmas pingilt munapooliku, lendas kase otsa ja kädistas: „Kätt-kätt-kätt! Küll on hää, küll on hää!“

Nüüd hakkas väike Aino nutma: „Mul pole enam muna, ää-ää-ää!“

Tuli ema.lohutas Ainot. Aga Aino nuttis ikka edasi. Tuli koer, pani pää Aino sülle. Aga Aino nuttis edasi. Tuli kass, silitas seljaga Aino sääri. Aga Aino nuttis ja nuttis: „Mul pole enam muna, ää-ää-ää!“