Muinasjutukott.

Kambodža muinasjutt

 

            „Palun räägi mulle veel üks muinasjutt. Palun,“ mangus Lom. „Ei, nüüd on sul aeg magama jääda,“ ütles Lomi vana teener ning Lom panigi pea padjale ning uinus, meenutades muinasjuttu, mida ta äsja oli kuulnud.

            Juba siis, kui Lom oli alles väike poiss, jutustas vana teener talle imelisi muinasjutte, lugusid tohutu suurtest hiiglastest ja vägevatest võluritest, metsikutest tiigritest ja tarkadest elevantidest, rikastest keisritest ja ilusatest printsessidest. Igal õhtul jutustas vana teener uue loo ja Lomile meeldis väga neid kuulata. Lom teadis, et vanale teenrile olid muinasjutte jutustanud tema ema, vanaema ja vanavanaisa ning et need jutud olid väga-väga vanad.

            Lom uhkustas oma muinasjuttudega sageli sõprade ees. „Jutusta meile ka mõni,“ palusid sõbrad siis alati. „Ei,“ käratas Lom. „Need on minu jutud. Ma ei jutusta neid mitte kellelegi.“ Kõik teavad väga hästi, et muinasjutud on mõeldud jutustamiseks ning kuna Lom neid kellelegi ei jutustanud, jäid nad vangi ühte vanasse kotti, mis rippus Lomi toa seinal.

            Lomist oli juba sirgunud kena noormees, aga vana teener jutustas talle igal õhtul ühe loo. Vahepeal oli Lomi isa juba pojale naaberkülast pruudi välja valinud. Päev enne pulmi kuulis vana teener Lomi toast kummalist sosinat. „Kust see küll tuleb?“ pomises ta endamisi. Ta teritas kõrvu.

            Sosistamine tuli seinal rippuvast vanast kotist. Need olid vangistuses pahuraks muutunud muinasjutud, kes seal isekeskis rääkisid. „Homme on Lomi pulmad,“ ütles üks jutt. „Tema on süüdi, et me siin kitsas kotis üksteise otsas peame kükitama.“

            „Ta oleks pidanud meid välja laskma,“ torises teine jutt. „Maksame talle kätte,“ piuksus kolmas jutt. „Mul on hea plaan. Homme, kui Lom naaberkülasse pulma sõidab, hakkab teda tee peal suur janu vaevama. Mina muudan end kaevuks. Kui ta minu vett joob, hakkab tal kõht koledasti valutama,“ ütles esimene jutt.

            „Igaks juhuks muudan mina end arbuusiks. Kui Lom seda sööb, hakkab tal pea hirmsasti valutama,“ ütles teine jutt. „Mina muudan ennast maoks ja hammustan Lomi,“ lubas kolmas jutt. „siis lööb tal terav valu jalga.“ Kõik muinasjutud kõkutasid ja kõhistasid nende plaanide peale õelat naeru.

            Vana teenrit haaras hirm. „Mida ma küll teen?“ arutles ta endamisi. „Pean neid kuidagi takistama. Kui Ma Lomi hoiatan, peab ta mind segaseks.“ Kogu öö mõtles vana teener, kuidas Lomi päästa.

            Hommikul, kui Lom valmistus naaberkülla suunduvast pulmarongkäigust osa võtma ja tõi parajasti hobust välja, jooksis vana teener hobuse juurde ja haaras selle ratsmetest. Kõrvetava päikese all juhtis ta hobust terve tee mäest üles ja siis alla, kuni nad jõudsid kaevu juurde.

            „Pea kinni,“ hüüdis Lom, „mul on janu, ma tahan juua.“ Aga vana teener jalutas hobuse kaevust mööda. Peagi jõudsid nad arbuusipõllu juurde. „Pea kinni," hüüdis Lom. „Mul on palav ja kurk kuivab. Tahan arbuusi.“ Ent jälle talutas vana teener hobuse edasi ega lasknud sel hetkekski peatuda.

            Kui nad naaberkülla jõudsid, lehvitasid külaelanikud neile ja hüüdisd tervitusi. Nad liikusid edasi pruudi maja juurde, kus pidi toimuma laulatus. Kui Lom oli oma naisega ametlikult paari pandud, järgnes suur pulmapidu. Vana teener oli Lomi ähvardava ohu pärast nii mures, et tal ei läinud ükski söök alla. Kogu aeg vaatas ta hirmunult ringi, kas kusagil ei varitse madu.

            Õhtul, kui külalised olid igaüks oma koju läinud, läks Lom pruudiga magamistuppa. Lõpuks ometi said nad kahekesi olla.

            Korraga koputas keegi valjusti uksele ning jõudmata oodata, et keegi ust avama tuleb, tormas vana teener tuppa, suur kaigas käes. „Kuidas sa julged siia tulla,“ pahandas Lom. „Lasen sind selle eest karistada.“

            Vana teener ei teinud Lomi ähvardusi kuulmagi. Ta tõstis vaiba põrandalt üles ja nad kõik nägid selle alla peitu pugenud mürgist madu. Ühe hoobiga lõi vana teener mao surnuks ja viskas selle toast välja. „Kuidas sa teadsid, et see seal on?“ hüüatas Lom, kes oli oma hirmust väriseva naise käte vahele haaranud.

            Vana teener rääkis Lomile tema toa seinal rippuvast vanast kotist ning seal vangis olevatest kättemaksuhimulistest muinasjuttudest. „Tänan sind, mu kallis vana sõber,“ ütles Lom. „Tegin valesti, et jutte ainult endale hoidsin“

            Sestpeale hakkas Lom muinasjutte oma naisele jutustama. Ükshaaval tulid jutud kotist välja ja olid pääsemise üle väga õnnelikud.

            Hiljem rääkis Lom neidsamu muinasjutte oma lastele. Lapsed rääkisid neid omakorda oma lastele ja nii edasi, kuni tänase päevani, mil keegi neid ikka kusagil jutustab.

            Mina olen neid kuulnud, mina tean.

 

(„Muinasjutte mitmelt maalt“.kirjastu Ersen, 2007. lk 123-127)