Merekuninga tütar

Inglise muinasjutt

 

            Väga ammu, veel enne kui esimesed meresõitjad merele läksid, elasid meresügavuses õnnelikult merekuningas ja -kuninganna. Neil oli palju ilusaid lapsi. Lapsed mängisid kaladega ja ujusid punaste vetikate vahel. Nende laulud meenutasid lainete loksumist.

            Siis aga tabas mereasukaid õnnetus. Merekuninganna jäi haigeks ja suri. Ta maeti korallkoopasse. Lapsed jäid hooleta, nende pikad juuksed kammimata. Õhtuti ei laulnud keegi neile helli unelaule ja lapsed vähkresid kogu öö, suutmata uinuda. Kuningas mõtles, et ta peab uue naise koju tooma, kes tema pere eest hoolitseks.

            Merepõhja paksus vetikametsas elas merenõid. Tema võttiski kuningas endale naiseks, kuigi armastust ta uue naise vastu ei tundnud. Kuninga süda oli maetud koos kuningannaga korallikoopasse. Nõia unistuseks oli saada kuningannaks ja valitseda kogu suurt mereriiki. Ta nõustus rõõmuga naiseks tulema ja kuninga lastele emaks olema.

            Kuid temast sai halb võõrasema. Merelapsed olid saledad, pruunisilmsed ja ilusad ning merenõid kadestas neid nende ilu pärast. Kord läks nõid oma paksu vetikapadrikusse ja korjas sealt kollaseid mürgiseid mereviinamarju. Nendest keetis ta võlujooki ja lausus peale hirmsaid nõiasõnu. Ta soovis, et merelapsed kaotaksid oma ilu ja muutuksid hüljesteks. Nii muutusid ilusad merelapsed paksudeks hallideks, mustadeks või kuldpruunideks hüljesteks. Ainult nende pruunid silmad ja hellad hääled jäid muutmata. Terve aasta pidid nad hüljestena ujuma ja oma endise välimuse said tagasi vaid üks kord aastas ja ainult ühest päikeseloojangust järgmise päikeseloojanguni.

            Kui merekuningas oma laste nõidumisest teada sai, vangistas ta nõia igaveseks paksu vetikapadrikusse. Kahjuks ei saanud ta oma lapsi nõidusest vabastada.

            Merelapsed olid kurvad, sest nad ei saanud enam oma isa juures elada, tunda end seal õnnelikena ja laulda lõbusaid laulukesi. Kaua, väga kaua ujusid hülged meres, et vaid üks kord aastas endisteks merelasteks muutuda. Nad otsisid kõrvalise koha, kus neid keegi ei võinud märgata ja heitsid seal hülgenahad seljast. Ühest päikeseloojangust järgmise päikeseloojanguni mängisid ja tantsisid nad kõik koos. Päikeseloojangul tõmbasid nad selga hülgenahad, et hüljestena jälle terve aasta ujuda. Eriti armastasid nad ujuda jahedate ja uduste põhjasaarte läheduses.

            Kord juhtus ühe kalamehega järgmine lugu. Rodriku-nimeline kalamees sõudis oma paadis, kui järsku kuulis suurte kivikaljude vahel hääli. Ta lähenes ettevaatlikult ja nägi tantsivaid merelapsi. Nende juuksed hõljusid, nende silmad särasid. Kalamees vaatas merelapsi vaid hetke, sest ta teadis, et hülged kardavad inimesi. Kuid tema pilk langes ilusatele hülgenahkadele, mis kaljude vahel lebasid. Ta valis kõige ilusama, kuldpruuni ja läikiva ning viis selle koju. Kodus peitis ta selle laepalkide vahele.

            Õhtul istus kalamees laua ääres ja parandas kalavõrke. Äkki kuulis ta seina taga kaeblikke oigeid. Ta läks välja ja nägi kena tütarlast. Tütarlapse ilusad kohevad kuldpruunid juuksed katsid maani ta keha.

            „Aita mind, lihtsurelik, aita!“ palus tütarlaps. „Ma olen meretütar. Ma kaotasin oma hülgenaha ära ja ei saa enam õdede-vendade juurde minna.“

            Rodrik kutsus ta sisse ja andis talle ümber oma pleedi. Ta sai kohe aru, et see on sama merineid, kelle hülgenaha ta oli kaldalt kaasa võtnud. Ta ei tahtnud, et tütarlaps ära läheks ning otsustas hülgenahka mitte tagastada. Ta ütles: „Ma ei tea, kus on su kuldpruun sametjas hülgenahk. Ehk on mõni inimene selle leidnud ja kaasa viinud. Jää sina siia ja tule mulle naiseks. Ma hakkasin sind armastama.“

            Merekuninga tütar tõstis oma kurvad silmad ja lausus: „Mis siis ikka. Kui ma ei leia hülgenahka, pole mul mingit valikut. Ma hakkan su juures elama ja tulen sulle naiseks. Üksinda lihtsurelike seas ekselda on mul hirm, sina aga oled hea mu vastu.“ Talle tuli meelde meri ja ta endine elu ning ta ohkas raskelt. „Kuidas ma tahaksin tagasi oma vendade-õdede juurde! Nad otsivad mind ega leia kusagilt.“

            Kalamehe süda hakkas valutama, kuid ta ei andnud hülgenahka siiski tagasi, sest oli hakanud tütarlast armastama ega kujutanud ette elu ilma temata.

            Pikki aastaid elasid kalamees Rodrik ja tema kaunis naine mereäärses majakeses. Neil oli palju lapsi. Kõikidel lastel olid kuldpruunid juuksed ja hellad laulvad hääled. Kuid meretütar ei suutnud oma endist elu unustada. Tihti käis ta merekaldal jalutamas. Mõnikord nägi ta oma õdesid-vendi kaugel ujumas ja teda nimepidi hüüdmas. Kogu südamest ihkas ta nende juurde tagasi.

            Kord otsustas Rodrik kalale minna. Hellalt jättis ta naise ja lastega hüvasti ja hakkas paadi poole minema. Korraga jooksis jänes tal üle tee. Kalamees jäi seisma. „Kas ma ei peaks koju tagasi pöörduma?“ mõtles Rodrik. Vaatas siis taevasse ja lausus: „Kui täna peakski midagi juhtuma, siis küll mitte ilma tõttu. Taevas on selge.“ Ja ta jätkas oma teed.

            Vaevalt oli Rodrik jõudnud merele, kui tõusis tugev tuul ja algas torm. Tuul ulus ka kalamehe maja ümber. Rodriku noorem poeg jooksis kaldale tormi vaatama, kuid ema hüüdis ta koju tagasi. Vaevalt oli poiss tuppa jõudnud, kui majake värisema hakkas ja laetalade vahelt hülgenahk välja kukkus. Naine surus hülgenaha vastu rinda ja ütles lastele: „Hüvasti!“

            Ta läks merekaldale, tõmbas hülgenaha selga ja kadus. Vaid korraks vaatas ta kaldal seisva majakese poole. Kuigi ta elas selles majakeses sunniviisil, oli ta seal õnne tunda saanud. Õnnetud lapsed nutsid kaldal ja hüüdisd oma ema. Kuid mere kutse oli tugevam kui laste nutt. Rõõmsalt ja õnnelikult ujus meretütar üha kaugemale. Kui Rodrik koju jõudis, leidis ta eest nutvad lapsed. Lapsed rääkisid talle, kuidas ema oli hülgenaha leidnud, neile hüvasti öelnud ja minema rutanud. Ei aidanud ka nende nutt ega hüüded.

            „Must päev algas mu elus, kui jänes mul üle tee jooksis, mina aga jätkasin teed paadi poole,“ kahetses Rodrik. „Tuul oli tugev ja kala ei näkanud. Nüüd aga tuli mu majja suur õnnetus!“ Oma elu lõpuni ei unustanud Rodrik oma naist ja igatses ta järele, lapsed aga mäletasid, kes oli nende ema. Mitte keegi nende suguvõsast ei püüdnud kunagi hülgeid.

 

(„Maailma parimate muinasjuttude hõberaamat“.kirjastus Ersen, 1994. lk 260-263)