Maailmatu suur ja tibatilluke

Lea Nurkse

Ükskord olid üks maailmatu suur mehemürakas ja üks tibatilluke väike mehike.

Sel suurel mehemürakal oli maailmatu suur hobusepõrakas. Ja sel tibatillukesel mehikesel oli üks tibatilluke väike hobune.

Selle maailmatu suure hobusepõraka jaoks oli maailmatu suur vankrikolakas. Tibatillukese hobukese jaoks oli jälle tibatilluke väike vankrike.

Siis maailmatu suur mehemürakas rakendas maailmatus suure hobuse suure vankrikolaka ette, istus ise selle maailmatu suure vankrikolaka peale, võttis maailmatu suure piitsa kätte ja ütles valju jämeda häälega:

„Nõõ, las käia!“, sest ta tahtis linna sõita.

Ja siis nad sõitsid –

koppadi – kappadi,

koppadi – kappadi,

koppadi – kappadi,

koppadi – kappadi ...

Ja maailmatu suured rattad veeresid ikka –

ringi, ringi,

ringi, ringi ... (Kätega aeglaselt suuri ringe teha).

Ja tibatilluke väike mehike rakendas tibatillukese väikse hobukese tibatillukese väikse vankrikese ette, istus ise selle tibatillukese väikse vankrikese peale, võttis tibatillukese piitsakese kätte ja ütles imepeenikese häälega:

„Nõõ, las käia!“, sest ta tahtis ka linna sõita.

Ja siis nad sõitsid –

kippadi – kõppadi,

kippadi – kõppadi,

kippadi – kõppadi,

kippadi – kõppadi ...

Ja tibatillukesed rattad veeresid ikka –

ringi, ringi,

ringi, ringi ... (Kätega kiiresti väikseid ringe teha).

Maailmatu suur mehemürakas jõudis linna ja ütles jämeda ja valju häälega:

„Tpruu!“

Tibatilluke mehike jõudis ka linna ja ütles imepeenikese häälega:

„Tpruu!“

Nad ostsid linnast saia. Suur mehemürakas ostis maailmatu suure saiapätsi, maailmatu suurte rosinatega ja sõi selle kõik ära.

Tibatilluke mehike ostis jälle tibatillukese saiapätsikese, tibatillukeste rosinatega, ja sõi ka selle kõik ära.

Ja mõlemad said kõhud kõvasti täis.

(kogumikust „Laste sõna“. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus 1960; lk. 20)