Hans Christian Andersen

Liblikas tahtis endale pruuti. Loomulikult tahtis ta leida hästi nägusat kaasat lillede hulgast. Ta vaatles neid; kõik istusid nii vagusi ja mõistlikult oma varre otsas, nagu neitsi peab istumagi, kui ta veel kihlatud ei ole; aga seal oli neid nii palju, et nende vahel oli raske valida, liblikas ei tahtnud seda vaeva näha, ja nii lendas ta karikakra juurde. Seda kutsuvad prantslased margareetaks; nad teavad, et ta oskab ennustada, ja seda ta teebki, kui armastajad tema küljest ühe õielehe teise järel ära rebivad ja igaühe puhul oma kallima kohta küsimuse esitavad: „Armastab südamest? – Hingevaludes? – Armastab väga? – Ainult väheke? – Mitte sugugi?” Või midagi selletaolist. Igaüks küsib oma keeles. Ka liblikas läks küsima; ta ei kitkunud lehti ära, vaid andis igaühele neist suud, selle mõttega, et heaga jõuab kõige kaugemale.

„Armas karikakar Margareeta!” ütles ta. „Teie olete kõigist lilledest kõige targem emand. Te oskate ennustada. Ütelge mulle, kas ma saan selle või selle! Ja kelle ma saan? Kui ma seda tean, siis võin otsekohe kosja lennata.”

Kuid Margareeta ei vastanud mitte midagi. Talle ei meeldinud, et liblikas teda emandaks nimetas, sest ta oli ju neitsi, ja siis ei olda emand. Liblikas küsis teist korda ja küsis kolmandat korda, aga kuna ta karikakralt mitte ühtegi sõna vastuseks ei saanud, polnud tal isu rohkem küsida, vaid ta lendas pikema jututa kosja.

Oli alles kevade algus; kõik kohad olid lumikellukesi ja krookuseid täis. „Nad on väga kenad,” ütles liblikas, „väikesed veetlevad leerilapsed, aga natuke liiga noored.” Nagu kõik noored mehed, eelistas ta vanemaid tütarlapsi. Seejärel lendas ta ülaste juurde; need olid talle natuke liiga mõrkjad, kannikesed natuke liiga unistavad, tulbid liiga uhked, nartsissid liiga pürjellikud, pärnaõied liiga väikesed ja neil oli õige suur suguselts. Õunapuuõied olid ju pealtnäha küll nagu roosid, aga täna nad olid ja homme nad pudenesid, sedamööda kuidas tuul puhus; see abielu oleks liiga lühike, arvas ta. Kõige rohkem meeldis talle herneõis; see oli punane ja valge, õrn ja peen, kuulus nende koduste tütarlaste hulka, kes on hea väljanägemisega, aga ometi saavad ka köögis hakkama. Liblikas pidi talle juba abieluettepanekut tegema hakkama, kuid silmas samas selle lähedal hernekauna, mille tipus oli närtsinud õis.

„Kes see on?” küsis ta.

„See on mu õde,” vastas herneõis.

„Noh, niimoodi hakkate ka teie edaspidi välja nägema!” See kohutas liblika ära ja ta lendas minema.

Kuslapuud rippusid üle aia; neid pikliku näo ja kollase jumega preilisid oli seal külluses; seesugused talle ei meeldinud. Noh, aga mis talle meeldis? Küsi tema käest!

Kevad läks mööda, suvi läks mööda ja siis tuli sügis; liblikas ei olnud aga kaugemale jõudnud. Lilled riietusid kõige kaunimasse rüüsse, aga mis see aitas – selles ei olnud värsket, lõhnavat nooruslikkust. Just lõhna vajab süda vanemaks minnes, ja lõhna ju jorjenitel ja tokkroosidel kuigi palju ei ole. Siis läks liblikas põldmündi juurde.

„Sellel küll ühtegi õit ei ole, aga ta on üleni õis, lõhnab tipust juureni, lillelõhn on igal tema lehel. Tema ma võtan!”

Ja siis ta tegigi viimaks kosjakaupa.

Kuid põldmünt seisis jäigalt ning vagusi ja ütles lõpuks: „Saame sõpradeks, aga mitte midagi rohkem! Mina olen vana ja teie olete vana; me võiksime väga hästi teineteisele elada, aga abielluda – ei! Ärme end kõrges eas naeruväärseks teeme!”

Ja nii ei saanud liblikas mitte kedagi. Ta oli valinud liiga kaua, ja see oli viga. Liblikas jäi vanapoisiks, nagu selle kohta öeldakse.

Sügis vihmade ja lumelörtsiga oli juba ammu käes. Külm tuul piitsutas vanu pajusid, nii et oksad nagisesid. Ei saanud enam suvises riietuses väljas ringi lennata, sest see oleks võinud kalliks maksma minna, nagu öeldakse; aga liblikas ei lennanudki enam väljas – ta oli juhuslikult nelja seina vahele sattunud, kus oli tuli ahjus, jah, päris suviselt soe; seal võis elada. Aga „paljast elamisest ei ole küllalt,” ütles ta. „Peab olema päikesepaistet, vabadust ja ka üks väike lilleke!”

Ja ta lendas vastu aknaruutu; teda nähti, imetleti, ja pisteti nõela otsas haruldustekasti; rohkem tema heaks ei osatud teha.

„Nüüd istun ka mina nagu lilled varre otsas,” ütles liblikas. „Päris mõnus see siiski ei ole. Küllap see on umbes sama mis abielus olla – sa oled kinni!” Ja sellega ta lohutas ennast.

„Kehv lohutus!” ütlesid toas kasvavad potililled.

„Ega potililli päriselt uskuda ei saa,” arvas liblikas. „Nad käivad inimestega liiga palju läbi.”