Kuu, tuul ja pakane.

Leedu muinasjutt

 

Eidel ja taadil oli kolm ilusat tütart

Kord sõitis noormees Kuu vanemale tütrele kosja. Vanematel polnud midagi Kuu kosjade vastu ja nad korraldasid lõbusa pulmapeo.

Mõne aja pärast sõitis taat väimehele külla. Tütar küpsetas kuu paljal pealael pannkooke ja kostitas isa maitsvate kookidega. See kõik oli taadile meeltmööda.

Kodus käskis ta eidel oma paljal pealael pannkooke küpsetada. Kuid nendest kookidest ei tulnud midagi välja: küpsesid küll kaua, kuid tainas jäi ikka tooreks.

Siis tuli noormees Tuul keskmisele tütrele kosja. Vanakesed olid ka Tuule kosjadega nõus, lubasid tütrel mehele minna ja korraldasid lõbusad pulmad. Koju jäi ainult noorim tütar.

Natukese aja möödudes läks taat oma väimehele tuulele külla. Oli suvi. Terve päeva meeldivalt mööda saatnud, küsis taat õhtul Tuule käest:

„Kuhu me magama läheme?“

„Katusele.“

„Kuidas katusele, me kukume ju alla.“

„Ei me kuku midagi. Ma hoian kinni,“ vastast Tuul

Läksidki kõik katusele magama. Tuul puhus kogu aeg ja ei lasknud taadil alla kukkuda. Taadile meeldis kangesti katusel magada.

Kodus ütles ta eidele:

„Tead, eit, õhtul läheme katusele magama.“

„Hulluks oled läinud, vanamees! Kukume alla.“

„Ei kuku, südameke! Küll tuul meid kinni hoiab. Väimees Tuule juures ma juba magasin katusel ja kõik see oli tore.“

Pimeduse saabudes läksidki eite-taati katusele magama. Kuid vaevalt said nad pikali heita ja silmad kinni panna, kui mõlemad suure kolinaga ning mürinaga maha kukkusid. Alles poole tunni pärast tuli neile eluvaim uuesti sisse. Tõusid üles, läksid tarre magama. Enne aga sai taat eide käest niivõrd võtta, et ta ei teadnud, mida teha ja kuhu minna.

Mõne kuu pärast sõitis noormees Pakane noorimale tütrele kosja. Heal meelel olid vanemad nõus oma viimase tütre Pakasele naiseks andma ja korraldasid ka seekord lõbusa pulmapeo.

Saabus aeg Pakasele külla minna. Ka seal meeldis taadile väga. Väimees pügas taadi habeme lühikeseks, küttis sauna hästi soojaks. Vaevalt sai taat sauna, kui kohe karjuma hakkas: „Kuum! Kuum!“. Siis pistis Pakane oma sõrme läbi ukseaugu sauna. Taat hüüdis jälle: „Kuum! Kuum! Veel kord pistis väimees sõrme läbi ukseaugu sauna. Kuid ikka oli veel liiga palav. Kui pakane sõrme kolmandat korda oli sauna pistnud, muutus saun parajalt soojaks ja taat vihtles, et küll sai. Pärast tõi Pakane peegli. Taadi imestusel polnud otsa ega äärt, nii ilusaks oli ta saunas läinud.

Kui taat koju sõitis, ei tundnud eit teda esialgu ära. Imestunult küsis ta:

„Taat, kuidas sa küll nii nooreks ja ilusaks oled muutunud?“

Taat vastas:

„Küta saun hästi soojaks, saad sinagi nooreks ja ilusaks.“

Eit küttis sauna nii kuumaks, et vaevalt-vaevalt võis sinna sisse minna. Taat tegi ukse sisse augu ja saatis eide sauna. Nii kui eit üle läve astus, pistis ta karjuma: „Kuum, kuum!“ Kohe torkas taat sõrme läbi ukseaugu sauna. Eit aga muudkui karjus: „Kuum, kuum!“ Taat torkas sõrme jälle sauna. Eit karjus uuesti: „Kuum, kuum!“ Veel kord torkas taat sõrme läbi ukseaugu sauna. Siis eit enam ei karjunud. Taat arvas, et eit vihtleb, ja ootas ukse taga, millal eit pesemisega valmis saab. Ootas, ootas, lõpuks küsis: „Kas juba?“ Kuid eit ei vastanud midagi. Veel natuke aega oodanud, tegi taat saunaukse lahti ja nägi, et eit lamab meelemärkusetult põrandal. Kui eit kõnevõime tagasi sai, küttis ta taadile niisuguse sauna, et taadil kadus eluajaks tahtmine väimeeste väljamõeldisi järele teha.

 

(„Leedu muinasjutte““. Tallinn, Eesti Raamat, 1974; lk. 16-20)