Kuidas loomade järgi aastaid loendama hakati

Hiina muinasjutt

Räägitakse, et väga vanal ajal ei teadnud inimesed, kuidas loomade järgi aastaid arvestada. Selle ajaarvamise seadis palju hiljem sisse Jaspisevalitseja Yu Di (loe: jü ti). Selleks kutsus ta kõik loomad kokku oma taevalossi.

Tol ajal olid kass ja hiir suured sõbrad ning elasid kõrvuti nagu õed. Ka nemad said taevapaleesse kutse, rõõmustasid ja otsustasid koos minna.

Kõik teavad, et kassid armastavad väga palju magada. Mõistagi tundis kass oma nõrkust, seepärast otsustas ta varem hiirega kokku rääkida.

„Õeke hiir! Sa ju tead, kuidas ma magada armastan,” alustas ta viisakalt. „Homme, kui kätte jõuab aeg minema hakata, ärata, palun, mind üles. Nõus?”

Hiir lõi endale vastu rindu ning vastas:

„Maga rahulikult! Ma äratan sind õigel ajal!”

„Aitäh sulle,” tänas kass, lakkus vurrud puhtaks ja uinus rahulikult.

Järgmisel hommikul tõusis hiir enne koitu, kinnitas keha ja asus üksinda taevalossi poole teele, ilma et oleks kassi äratanud.

Nüüd aga pajatame muust. Merepõhjas elas draakon. Temagi sai taevalossist kutse. Draakon oli ülimalt sõjaka välimusega: tema keha kattis sätendav soomusrüü, nina all rippusid pikad tihedad vuntsid. „Ei või olla, et mind välja ei valita,” mõtles ta endamisi.

Kuid draakonil oli üks puudus: tema pea oli täiesti paljas, seal ei kasvanud midagi. „Peaksin õige sarved muretsema, need sobiksid mulle suurepäraselt!” mõtles draakon ning otsustas laenata mõneks ajaks paari sarvi.

Ta pistis pea veest välja ja ennäe! kaldal astus kukk pikkade sammudega, rind puhevil ees. Tol ajal olid kukkedel peas suured sarved. Draakon rõõmustas, ujus kaldale ning kõnetas kukke järgmiste sõnadega:

„Onuke kukk! Ma pean homme minema taevalossi, kas sa ei laenaks mulle oma sarvi?”

„Ai, vader draakon! Palun vabandust, kuid ka mina lähen homme taevalossi,” vastas kukk.

„Onuke kukk, sinu pea on liiga väike niisuguste sarvede jaoks, nad ei sobi sulle sugugi. Anna nad parem mulle. Vaata, kui hästi nad minu pähe sobiksid.”

Just sel hetkel ronis prao vahelt välja sajajalgne. Sajajalgsed aga, teadagi, armastavad oma nina igale poole toppida. Kuulnud draakoni sõnu, sekkus ta vestlusse:

„Onuke kukk! Anna vader draakonile sarved, kas või korrakski! Kui sa teda ei usalda, olen valmis tema eest vastutama. Oled nõus?”

Kukk teadis, et ta on ilma sarvedetagi küllalt ilus ning soostus draakonile sarvi laenama, kui sajajalgne käendajaks hakkab.

Teisel päeval kogunes taevalossi suur hulk loomi; tulid kõik, kel oli kutse. Yu Di andis teada, miks ta neid kutsunud oli, ning loomad valisid härja, hobuse, oina, koera, sea, jänese, tiigri, draakoni, mao, ahvi, kuke ja hiire, et inimesed saaksid nende järgi aastaid loendada.

Mispärast valis Jaspisevalitseja just need loomad? Miks valis ta kuke, aga mitte pardi? Tiigri ja mitte lõvi? Sellele ei oska küll keegi vastata.

Ta valis välja kaksteist looma, kuid ees seisis veel üks keeruline ülesanne – panna nad kõik järjekorda. Siin algasidki vaidlused.

„Härg on teist kõige suurem, las tema olla esimene,” ütles Jaspisevalitseja.

Kõik nõustusid – isegi tiiger, ning sellega oli valik heaks kiidetud. Ent järsku tõstis väike hiir käpa ja ütles:

„Aga mina olen vististi härjast suurem! Iga kord, kui inimesed mind näevad, hüüavad nad: ”Oi, kui suur hiir!” Kunagi pole ma aga kuulnud, et inimesed ütleksid: „Oi, kui suur härg!” Järelikult inimeste arvates olen ma tõepoolest härjast suurem!”

Need sõnad viisid Jaspisevalitseja segadusse.

„On see tõesti nii? Ei tahaks nagu uskuda!”

Ahv ja hobune hüüdsid, et hiir lihtsalt valetab. Too aga ei lasknud ennast häirida:

„Kui te ei usu, võib ju järele proovida!”

Kukk, koer, jänes, oinas ja veel mõned kinnitasid, et asi vajab kontrollimist. Jaspisevalitseja lausus samuti: „On vaja järele proovida!” Loomad saadeti inimeste juurde.

Ja tõesti, kõik läkski nii, nagu hiir oli rääkinud. Kui härg inimestest mööda sammus, kiitsid kõik teda üksteise võidu ja ütlesid: „Milline ilus rammus härg!”, kuid keegi ei öelnud: „Milline suur härg!” Samal ajal ronis kaval hiireke härja turjale ja tõusis tagumistele käppadele. Inimesed nägid teda ja hüüdsid: „Oi, kui suur hiir!”

Omaenda kõrvadega kuulis Jaspisevalitseja inimeste imestushüüdeid, kortsutas kulmu ja sõnas:

„Hästi! Kui kord inimesed räägivad, et hiir on härjast suurem, olgu ta siis pealegi esimene. Härjal tuleb sel juhul jääda teiseks.”

Nõnda otsustatigi. Seepärast alustavad inimesed tänapäevani aastate loendamist hiire aastast ning alles pärast tuleb härja aasta.

Hiir sai esimese koha ja tuli uhkelt koju. Kass nägi teda läbi une ja päris imestunult:

„Õeke hiir! Kuidas, kas täna ei toimugi loomade kokkutulekut?”

„Ah, sina näed alles und! Kõik on juba ammu möödas. Valiti kaksteist looma ning mina olen nendest kõige esimene!”

Imestas kiisu, ajas silmad pärani ja küsis:

„Aga miks sa mind ei äratanud?”

„Unustasin,” vastas hiir muretult.

Kassil tõusid vurrud viha pärast turri ning ta karjus:

„Vilets hiirenäru, sind ei või usaldada! Kas mitte sina ei lubanud mind äratada? Ma ei oleks muidu nii rahulikult maganud! Sa tahtsid mulle halba teha. Kohe klaarime arved!”

Kuid hiir ei mõtelnudki ennast süüdi tunnistada.

„Mis siin klaarida! Kutsuda sind oma lahkusest ju oleksin võinud, aga ma ei kutsunud, siis on see juba minu enda asi,” vastas hiir. „Ega ma ometi su ori ei ole!”

Kass läks viha pärast marru ja raskelt hingates paljastas oma hambad, kargas hiirele kallale ja näris tal kõri läbi. Hiireke ainult liigutas veel veidi tagumisi jalgu, piiksatas paar korda ja heitis hinge.

Sellest ajast muutusid kass ja hiir surmavaenlasteks ja on seda tänaseni.

Kuid nüüd jutustame kukest. Ta pöördus üpris kurvalt koju tagasi. „Jaspisevalitseja pani draakoni minust ette ilmselt sellepärast, et draakonil olid minu sarved peas,” mõtiskles kukk ning otsustas draakonilt otsekohe sarved tagasi nõuda.

Kukk läks mere äärde, nägi, kuidas draakon lõbusalt vees hullab, ja alustas väga viisakalt:

„Vader draakon! Anna mulle, palun, minu sarved tagasi!”

Draakon paistis veidi üllatunud olevat, kuid vastas üsna rahulikult:

„Ah, onuke kukk! Milleks sulle sarved? Ausalt öeldes näed sa nendeta palju kenam välja. Minule, vastupidi, on sarvi hädasti tarvis.”

„Vader draakon! kas sul neid vaja on või mitte – pole minu asi. Kui aga kord võtsid võõra asja, siis tuleb see ka tagasi anda,” kostis kukk sugugi mitte lõbusalt.

Draakon vaikis veidi aega ja mõtles. Järsku kummardas ta kukele aupaklikult ja ütles:

„Palun vabandust! Praegu pean ma puhkama. Aga sellest räägime hiljem.”

Kukk ei jõudnud veel nokkagi paotada, kui draakon oli juba vee alla kadunud. Kukk solvus hirmsasti, plaksutas kõvasti tiibu ja kisas kõigest kõrist:

„Draakon, anna sarved tagasi-i! Draakon, anna sarved tagasi-i!”

Kuid too magas juba mere põhjas sügavat und ega kuulnud midagi. Kaua kisendas kukk, kuni hääl kähisema hakkas ja ta päris ära nõrkes. Ei osanud ta midagi välja mõelda ning otsustas üles otsida draakoni käendaja sajajalgse ja rääkida temaga.

Kukk leidis sajajalgse kivihunnikult, jutustas talle kõik järgemööda ära ning lisas:

„Emand sajajalgne, sina olid vahendaja, sa ei või seda asja niisama jätta.”

Sajajalgne tõstis pea, vaikis ja lausus lõpuks aeglaselt:

„Ma arvan, et vader draakon annab sulle sarved tagasi. Aga kui ta neid siiski ei anna, siis ma tõesti ei tea, mida teha. Sa ju mõistad, onuke kukk, et mina ei saa teda üles otsida, kui ta kord vee alla peitu puges!”

Kukk läks vihast erepunaseks.

„Kuid sa ju ise kostsid tema eest? Kas siis niisugused on käendajad? On juhtunud õnnetus, aga sinul ükstapuha.”

„Onuke kukk, ei või nii rääkida. Sa ju ise andsid draakonile oma sarved. Mina rääkisin tookord niisama tema eest. Ma ei võinud ju ometi arvata, et vader draakonit ei saa usaldada. Oleksin ma seda teadnud, poleks ma hakanud tema käendajaks,” seletas sajajalgne ebalevalt.

„Mis siis sinu arvates teha?” küsis kukk raevu taltsutades.

„Kas ma siis ei öelnud? Kui ta ikkagi ei nõustu neid tagasi andma, jääb vaid üle tunnistada, et sul ei vedanud. Oled ise süüdi, et kohe hästi järele ei mõelnud.”

„Või mina olen süüdi?” pungitas kukk silmi ja astus sajajalgsele peale.

„Muidugi oled ise süüdi, et hästi ei kaalunud…” vastas hirmust poolsurnud sajajalgne.

Vihast üleni punane, ajas kukk kaela õieli ning lõi nokaga sajajalgsele pähe, raputas teda paar korda noka vahel ja neelas alla.

Sellest ajast peale näeme igal suvel, kuidas kuked õues sajajalgseid nokivad. Ning igal hommikul, kui koitma hakkab, meenuvad kukele tema sarved ja ta kisab täiest kõrist:

„Kikerikii, draakon, anna sarved tagasi-i!”

(„Hiina muinasjutte”. Tallinn, Eesti Raamat, 1982. lk.2-7)