Kolm tuulesõlme

Läti muinasjutt

 

            Isal ja emal oli poju, kellele meeldis väga vesi: niipea kui sai, aina tiigi ääres. Küll hoiatas ema, et ei läheks vee lähedale, võivat veel ära uppuda, küll anti vitsugi, kuid miski ei aidanud. Niipea kui poisike oli midagi kätte saanud - lusika, soolakibu, kübara, pastla - otsekohe vette sisse, las ujub. Ja kui poisike kasvas suuremaks, liugles ta päevade viisi mööda kraavi või jõge, istudes künas või tünnis. Viimaks otsustasid vanemad, et ega saagi poissi veest ära võõrutada. Õppigu pealegi meremeheks. Otsisid vana laevamehe, ning see võttis poisi õpipoisiks. Poisike õppis kõik kiiresti selgeks ja juba varsti teatas vana laevamees isale, et poeg olevat täiesti õpetatud meremees. Lahkudes andis laevamees oma õpipoisile nööri kolme sõlmega ja ütles:

            „Kuigi sa tunned kõiki tuuli ja meresid, ometi sellest ei jätku. Kui tuul ei puhu või mässab maru, siis peab laevamees ootama, kuni võib minna merele. Kuid mina kingin sulle selle nööri kolme sõlmega. Kuni see on sinu kätes, oled sa mere ja tuulte käskija. Kui pole tuult, tee esimene sõlm lahti, ja sul puhub soodne pärituul; kui teed lahti teise sõlme, siis mässab raju, kui teed lahti kolmanda, raugeb see.“

            Vana laevamees lahkus ja noor kapten hakkas sõitma oma laevaga mööda meresid. Teised meremehed aina imestasid: kõikjal, kus ta sõitis, puhus soodne pärituul, torm ei rünnanud teda ja teel ei juhtunud tal mingeid äpardusi.

            Kord saabus ta kuninga pealinna. Sadamas seisis palju laevu, need valmistusid merele sõitma, niipea kui hakkab puhuma pärituul. Kuid tuult polnud ega polnud. Laevad ootavad ühe päeva, ootavad teise - tuult ei tõuse ega tõuse. Kõik on mures, kuid kõige rohkem kuninga enese poeg. Ta pidi jõudma üle mere oma mõrsja, naaberriigi kuninga tütre juurde; kui täna pärale ei jõua, antakse printsess teisele naiseks. Seepärast lubas kuningapoeg sellele, kes viib ta üle mere, kogu isa kuningriigi. Kuulnud tema murest, tõotas kapten teda üle mere viia. Tegi lahti esimese sõlme, tõusis seesugune pärituul, et laev kihutas välgukiirusel minema ja kuningapoeg jõudis õigeks ajaks oma mõrsja juurde. Nüüd jäi ta sinna kuningaks, kuid kapten sõitis tagasi oma ärateenitud riiki.

            Sõites mõtles ta: „Milleks mul seesugust riiki vaja? Võtku see, kes soovib! Mis mul oma laevas viga?“

            Ta ilmus vana kuninga juurde ja jutustas talle, et ei soovi ta riiki, sest nii toredat elu ei võivat olla ühelgi kuningal kui temal laeval. Kuningas palus kaptenit jääda mõneks päevaks külalisena ta lossi. Kapten jäigi, kuid hiljem ei tahtnud enam ära sõita: kuningal ol kaunis tütar ja see meeldis väga kaptenile.

            Kord sõitsid printsessile külla kosilased: keegi meresaare valitseja palus ta kätt. Ometi meeldis printsessile kapten ja ta lükkas kosilased tagasi. Nood ei näinud sellest eriti muret tundvat, ainult palusid kuningalt luba ööbida siinsamas lossis. Kuningas lubaski, kuid järgmisel hommikul polnud lossis kosilastest enam jälgegi. Nad olid ära põgenenud ja röövinud ka printsessi. Kuningas ei teadnud, mis murest teha. Ta ei lootnud enam oma tütart näha. Meresaare ümber olid suured mäed ja veealused karid, nii et polnud võimalik üldse juurde pääseda. Kapten aga ei heitnud meelt. Ta seadis oma laeva korda ja asus teele.

            Niipea kui kapten lähenes saarele, tulid kõik saare laevad talle vastu. Kapten heitis sealsamas ankru merre, ja niipea kui saare laevad olid veealuste karide kohale jõudnud, vallandas mõlemad sõlmed. Silmapilkselt tõusid hirmus raju: lained tõusid mägede kõrguseni, mastid ragisesid, laevamehed hädaldasid. Ka kapteni enda laeva pillutasid lained ankru otsas nagu pähklikoort. Mõne aja pärast tegi kapten lahti kolmanda sõlme ja torm vaibus. Kõik saarlaste laevad aga olid hukka saanud.

            Kapten ruttas otsekohe maale, võttis saare valitsejalt printsessi ära ja sõitis tagasi koju. Varsti korraldati kaptenile ja printsessile toredad pulmad.

            Pärast pulmi jäi kapten sellesse riiki kuningaks, sõitis küll rohkem oma naise ja lastega mööda meresid. Oma nööri kolme sõlmega kandis ta alati kaasas. Pärast ta surma ei leidnud küll keegi seda nööri üles. Räägitakse, et kapteni enese noorem poeg olevat selle naljatades merre heitnud. Mine sa tea!

            Küllap oleks hea, kui keegi selle üles leiaks!

 

(„Kuldlaegas“; Eesti Riiklik Kirjastus, 1961. lk 13-15)