Koger ja teib

Mansi muinasjutt

 

            Ükskord ühel palaval päeval magas koger väikse järvekese põhjamudas, kui päevapaiste ta pead hakkas soojendama. Tõusis kalake seepeale mudast üles ja asus aeglaselt saba liigutades piki järvekallast ujuma. Nõnda ujudes ja ujudes hakkas päev juba õhtusse jõudma, kui koger äkki uuesti oma magamispaika silmas. Ta ehmus ja mõtles: või et siis ühe päevaga käisin sellise pika maa läbi, tegin tervele ilmale tiiru peale... Nõnda üllatunult mõtiskledes nägi ta enda kohal teibi ujumas ja hüüdis:

            „Ennäe, milline mees mu eluaset vaatama tuli! Hei, sina laisk logeleja, kas mujal enam magamiseks ruumi ei jätku?“

            „Laisaks logelejaks võid mind ju sõimata - olen teie umbsesse järvesoppi kuivale jäänud,“ kostab teib. „Aga vabas vees elades olen ma sinust rohkem kõiksugu maid ja vesi näinud.“

            „Hee, vana petis, ära proovigi valetada. Nagu ma ise ei teaks - tegin just praegu ilmale tiiru peale,“ hurjutab järvekalake koger ja hakkab rahvast kokku hüüdma: „Hei, rahvas, tulge vaadake, kuidas see ööd ja päevad magav laisk hiiglane minu ees kiitlema hakkas!“

            Tõusid teised kogred tema hüüdmise peale mudast üles ja ujusid lähemale.

            „Ise sa valetad,“ ägestub nüüd teib, „pole ma elu sees kuulnud, et mingisugune kala suudaks terve ilma läbi käia.“

            „Eh-hee, valelik teib, ega seda ilma läbi käia nii pikk maa olegi,“ pilkavad kogred. „Sa, laisk logeleja, vast ei teagi, kui suur meie veeilm tegelikult on!“

            „Ei või ükski kala teada kogu veeilma suurust!“ hüüab teib. „Te, rahvas, kuulake parem, kuidas ma vabas vees elasin, milliseid paiku seal nägin, mistaolisi sõpru kohtasin, millist õnne ja häda tunda sain...“

            „Tea, kes su juttu kuulama hakkab,“ naeravad kogred. „Ja mis asi see häda veel peaks olema?“

            „Teie, järvekalakesed, ju seda ei tea, kui väga meid tapetakse,“ vastab teib, pöördub siis rahva poole ja hakkab jutustama:

            „Tulin kord kevadvete aegu väetina ilmale, olin ja elasin kaaslaste keskel. Kosusin seal siis vihmavett juues ja tuulevett juues, hakkasin kalaks saama. Kui sügis kätte jõudis, läksime teele talvelgi lahtiste kärestike poole, mägijõgede elavasse vette. Milliseid paiku ma vaid minnes ei näinud, milliseid kaaslasi ei kohanud! Suures parves liikuda on väga tore, aga pikal teel said paljud meist otsa. Talve saatsime mööda mägijõgede elavas vees. Kevadel jääminekuga hakkasime pärivett mere poole ujuma. Ja jälle nägin ma uusi paiku, kohtasin kõiksugu kaaslasi. Kuid vihmadest jõkke uhutud mudas ja kõntsas said paljud meist hukka. Siis jõudsime viimaks merre - milliseid kalu ja loomi seal küll polnud! Ning meri on üleni jääpanku täis nii suvel kui talvel. Suve keskpaiku kogunesime uuesti parvedesse ja hakkasime vastuvett mägijõgedesse tagasi minema.

            Ja niiviisi elades, mägijõgede elavas vees ja jäämeres ujudes said tuttavaks mitmed paigad, kaaslaste keskel õppisin paljut. Meie veeilm on väga suur ja kalu on väga mitmesuguseid. Jäämerre tuleb neid kokku kõiksugu jõgedest, kuid kogu ilmavett läbi käia pole keegi suutnud - ühegi kala elueast ei piisa selleks.“

            „Kuule, aga kes teid seal siis tappis?“ küsivad kogred.

            „Meid tapab hirmus kahejalgne-kahekäsine rahvas,“ vastab teib.

            „Kuule, kui tõesti on olemas mägijõgede elav vesi, jäämeri, mitmesugused kalad-loomad ja kahejalgne.kahekäsine rahvas, siis tahame seda oma silmaga näha,“ ütlevad järvekalakesed. „Võta meid kaasa, kui jälle hakkad vabasse vette minema.“

            Elas nüüd teib koos kokredega tulvavett oodates, kuni ükskord ujutaski suurvesi järveluha üle. Kogunesid teib ja kogred, nagu kokku oli lepitud, ja läksid laia veeilma vaatama. Nõnda minnes jõudsid ükskord mõrra juurde.

            „Näete, see asi ongi meie püüdmiseks tehtud,“ ütleb teib. „Ärge vaid sinna sisse sattuge - välja tulla te enam ei mõista!“

            „Milline huvitav tihe kott!“ imestavad kogred mõrrale ligemale ujudes. „Me pole elu sees säärast asja näinud.“

„Ega see vaatamiseks seisa,“ hoiatab teib. „Ärge tikkuge sinna ligi!“

            Järvekalakesed ei kuula teda - ujuvad mõrrasuu ees sinna-tänna, kuni kanduvadki vooluga mõrda. Sealt hüüavad nad teivile:

            „Ilmaaegu ei taha sa siia tulla, see on üks ennenägemata huvitav kott. Või äkki kardad? Meie ei näe siin midagi hirmsat.“

            „Ärge te seal väga rõõmustage,“ sõnab teib, „kahejalgne-kahekäsine mees kuuldubki juba tulemas. Silmitsege siis teda hoolega - mägijõgede elavat vett ja jäämerd võite nüüd tema kõhus vaadata.“

            Ujuvad kogrekesed mõrras ringi, kui tunnevad äkki, et neid kuhugi üles veetakse. Ja räägivad üksteisele rõõmsalt: eks vaatame hoolega, missugune see kahejalgne-kahekäsine rahvas on. Kui nad aga viimaks inimest nägid, siis tardusid hirmust ja langesid kangestunult mõrra põhja.

            Niimoodi siis järvekalakesed mägijõgede elavat vett ja jäämerd vaatavadki.

 

(„Mansi muinasjutte“; .kirjastus Eesti Raamat, 1984. lk 10-14)