Leivakakuke

Eesti muinasjutt

Ennemuiste elas taat oma eidega. Taat soovis, et küpsetagu eit talle leivakakuke. Eit korjas siis jahutolmu mitmest kotist kokku ja küpsetaski leivakakukese, võidis selle pealt võipiimaga ja pani akna

peale jahtuma.

Kakuke jahtus, jahtus akna peal, kuni tal aeg igavaks läks. Keeras siis ennast aknapealt müüri peale, müüri pealt akna alla maha ja hakkas teed mööda edasi veerema.

Veeres, veeres teed pidi ikka kiiremini ja kiiremini. Teel tuli vastu jänes ja ütles:

„Kakuke, kakuke, ma söön su ära!“

„Ära söö, ära söö! Kuula, ma parem laulan sulle.“

„No laula siis pealegi!“

Kakuke laulis:

            „Jänesekene, jänkukene,

            eide käest pagesin ära,

            taadi käest pagesin ära,

            sinu käest pagen ka ära.“

Ja kakuke hakkas jälle kiiresti-kiiresti edasi liikuma, nii et jänes ei saanud mitte ligigi.

Veeres ikka edasi ja edasi metsa mööda, kuni tuli hunt vastu ja ütles:

„Kakuke, kakuke, ma söön su ära!“

„Ära söö, ära söö! Kuula, ma parem laulan sulle.“

„No laula siis pealegi!“

Kakuke laulis:

            „Hundikene, soekene,

            eide käest pagesin ära,

            taadi käest pagesin ära,

            jänese käest pagesin ära,

            sinu käest pagen ka ära.“

Kakuke hakkas kiiresti jälle veerema ja pääseski niiviisi hundi käest.

Veeres siis kakuke ikka edasi ja edasi, kuni talle karu vastu tuli ja ütles:

„Kakuke, kakuke, ma söön su ära!“

„Ära söö, kange karu! Ma parem laulan sulle ilusa laulu.“

Kakuke laulis:

            „Karukene, kangekene,

            eide käest pagesin ära,

            taadi käest pagesin ära,

            jänese käest pagesin ära,

            hundi käest pagesin ära,

            sinu käest pagen ka ära.“

Ja kohe hakkas kakuke jälle edasi liikuma kiiresti-kiiresti, ei karu saanud talle ligigi.

Veeres ja veeres siis kakuke ikka edasi metsa mööda ja nurme mööda, kuni tuli vastu rebane. Rebane nägi kakukest veeremas, jooksis lähemale ja ütles:

„Tere, kakukene!“

„Tere, tere!“

„Kui ilus ja kui ümarik sa oled.“

Kakukesele meeldis rebase kiitus ja ta hakkas talle laulma:

            „Rebasekene, Reinukene,

            eide käest pagesin ära,

            taadi käest pagesin ära,

            jänese käest pagesin ära,

            hundi käest pagesin ära,

karu käest pagesin ära,

            sinu käest pagen ka ära.“

„Küll on ilus laul! Kahju aga, et mul kõrvakuulmine on töntsiks jäänud. Tule istu mu nina peale ja laula veel üks kord, kuulen siis paremini.“