Kaaren ja rebane
Tšuktsi muinasjutt
Kaaren istus oma jaranga ees ja mõtles, kuhu minna jahile, kas mere äärde või tundrasse. Arutas hulga aega ja otsustas lõpuks minna mere äärde.
Jõudis kaldale. Lained sahisesid kurjalt, liival visises kibe vaht. Kaaren kõndis mere ääres, väsis lõpuks ära, aga saaki polnud ta ikka veel silmanud. Ta sügas end pettunult kõrva tagant ja liivale kukkus täi. Kaaren sidus putuka nööri külge ja hakkas teda kodu poole vedama. Mida lähemale ta kodule jõudis, seda raskemaks saak muutus. Kaaren tiris ja ähkis. Lapsed nägid teda tulevat, jooksid linnule vastu ja aitasid saagi jarangani vedada. Alles siin vaatas kaaren tagasi ja nägi, et köie otsas oli suur hüljes.
Seal lippas mööda naabrimees rebane. Rebane kohe pärima:
„Kust sa said nii palju toitu?“
„Mere äärest,“ vastas talle kaaren.
„Siis ma lähen ka sinna!“
„Pole vaja, ära mine. Sa rikud mu jahirajad ära. Parem ma annan sulle osa saagist.“
„Milleks saaki jagada! Õpeta parem, kuidas hüljest kätte saada.“
Kaaren rääkiski kõik ära.
Rebane lippas hulk aega mööda mere kallast, lõpuks tüdines ära ja sügas ennast kõrva tagant, nagu kaaren käskinud. Nüüdki kukkus liivale priske putukas. Rebane sidus putuka nööri otsa ja hakkas teda koju tirima. Mida lähemale kodule, seda enam hakkas reinuvaderit uudishimu vaevama. Juba paistiski kodu, lapsed jooksid kilgates isale vastu. Rebane ei suutnud enam oma uudishimu talitseda, vaatas selja taha, aga priske hülge asemel oli nööri otsas seesama putukas, kes ennist sinna oli seotudki.
Kaaren sõi oma hülge ära ja mõtles jälle: kuhu nüüd jahile minna. Kas jõele või tundrasse? Arutas nii ja naa ning otsustas lõpuks minna jõe äärde.
Kaaren jõudis jõe kaldale, aga seal mängisid hiirepojad. Nad märkasid kaarnat ja kilkasid:
„Taadike! Taadike tuli meile külla!“
Hiirepojad viisid kaarna oma jarangasse teed jooma, kostitasid teda rikkalikult ja panid üht-teist külakostikski kaasa.
Kaaren seadis toidumoona nartale ja asus koduteele. Sõitis, sõitis, aga narta muutus järjest raskemaks. Kaaren sõitis edasi ega vaadanud kordagi selja taha. Alles siis, kui jõudis oma jarangani, vaatas tagasi. – Narta oli kuhjaga täis punast kala ja rasvast liha!
Jälle lippas mööda naabrimees rebane. Rebane kohe pärima:
„Kust sa said nii palju toitu?“
Kaaren jutustas, mis temaga oli juhtunud, ja rebane tormas ummisjalu jõe poole.
„Parem ära mine! Sa rikud mu jahirajad ära!“ kutsus kaaren teda tagasi. Aga kes suudaks reinuvaderit veenda!
Rebane lippas mööda jõekallast, hiirepojad märkasid teda ja kilkasid rõõmsalt:
„Memmeke! Memmeke!“
„Peletised, mis memmeke ma teile olen! Silmad on teil pungis, pea ja saba nagu rootsud,“ torises rebane.
Hiirepojad jooksid koju ja kaebasid vanematele, kuidas neid solvatud. Rebane ise jõudis ka pärale ja pahandas:
„Kui madal ja pime jaranga!“
Rebane istus palumata maha ja hakkas hiiri kamandama:
„Tooge midagi süüa!“
Vana hiir pani rebase ette söödavaid juuri ja kalatükke. Rebane pahandas: „Mida te mulle õige pakute? Tooge rohkem ja paremat kraami või muidu ma pistan teid kõiki nahka!“
„Kui vastumeelne külaline,“ mõtles vana hiir ja talle meenus kaaren.
Hiired andsid rebasele külakostiks kaasa nartatäie rohtu. Rebane sõitis koju, aga narta muutus aina kergemaks. Juba oligi kodujaranga, juba jooksid lapsed kilgates vastu. Rebane vaatas selja taha. – Nartal oli ainult rohi!
Kaaren arutas jälle: „Kuhu nüüd minna? Läheks õige tundrasse, võib-olla leian sealt midagi.“
Mõeldud-tehtud. Läkski tundrasse, kõndis seal ringi, järsku märkas üksikut muldonni. Kaaren vaatas suitsuaugust sisse. Muldonnis oli palju rasvaseid noori põtru. Neid karjatas kena naisterahvas. Kaaren valis ühe väiksema põdravärsi ja sülitas tema peale. Põdrake kooles kohe ära. Naine võttis loomakesel jalgadest kinni ja heitis karjast kõrvale. Kaaren pani põdra oma nartale ja viis koju. Sõitis, sõitis, aga pilku selja taha ei heitnud. Jõudis lõpuks koduni. Nüüd oli väikse põdravärsi asemel nartal suur rasvane põder.
Taas juhtus mööda lippama rebane. Reabane kohe pärima:
„Kust sa oled jälle nii palju liha saanud?“
„Kui palju kordi oled sa mu jahilkäigud ära rikkunud!“ pahandas kaaren. „Ei ütle. Parem annan sulle tüki liha.“
„Ma ei taha sinu liha. Tahan endale ise põtra tuua!“
Mis jäi kaarnal üle, juhatas jälle, kuidas ta põdra oli saanud. Rebane lippas ummisjalu minema, leidiski üles muldonni, valis kõige suurema ja rasvasema põdrapulli ja sülitas selle peale. Põder kooles kohe.
„Ei tea, millest need põdrad küll surema on hakanud,“ arutas perenaine endamisis ja heitis sellegi karjast kõrvale. Rebane üritas põdrapulli endale selga tirida, aga ei jaksanud rasket saaki liigutadagi.
„Perenaine, ae, tule õige appi!“ hõikas reinuvader suures hädas.
Naine tuligi, pikk malakas käes, ja kukkus rebast udjama. Peksis teine reinuvaderil kondid päris pehmeks, siis aitas talle põdra selga tõsta, et rebane võiks koju vantsida.
Rebane astus mööda tundrat kodu poole. Aga, imelik, iga sammu järel muutus kandam aina kergemaks. Jõudis kodujarangani. Ilusa rasvase põdra asemel oli ta kohale tassinud lahja kõngenud põdrakese. Rebane istus jaranga ukse ette maha ja hakkas suure häälega nutma.
(„Tsuktši muinasjutte““. Tallinn, Eesti Raamat, 1980; lk. 15-19)