Imeline õngekonks

Uus-Meremaa muinasjutt

 

            Palju aastaid tagasi elas kaugel Polüneesia saarel naine nimega Taranga, kes abiellus ühe seal elava jumalaga. Nad elasid õnnelikult ja neil sündis neli tervet ja tugevat poega. Siis sünnitas Taranga veel ühe poja, aga tolle üle polnud ta sugugi õnnelik. Kurvaks tegi teda see, et noorim poeg, kellele sai nimeks Maui, oli pisike ja põdura tervisega. Tol ajal kehtis aga saarel seadus, et kõik nõrgad ja viletsad lapsed tuli majast välja visata ja surema jätta.

            Taranga armastas oma väikest poega väga ja püüdis meeleheitlikult leida võimalust tema päästmiseks. Ühel pimedal ööl hiilis ta koos Mauiga majast välja ning läks mereranda. Leidnud liivalt luutüki, kraapis ta sellele nime „Maui“ ja riputas siis poisile kaela. Seejärel meisterdas naine mererohust hälli, asetas poisi sinna sisse, suudles teda laubale ning lükkas hälli lainetesse. „Hoolitsegu sinu eest jumalad,“ sosistas ta.

            Majja tagasi jõudes avastas Taranga, et mees oli ta maha jätnud. Taranga teadis, et oli seadust rikkunud ning pidi sellepärast üksi jääma. Ent mererohust hälli koos magava Mauiga kandsid lained kaugele merele ning uhtusid viimaks randa. Sealt leidis selle vana tark kalur Tama. Ta vaatas poisi kaelas rippuvat luutükikest ja luges sellelt nime.

            „Maui, mul on tunne, et sa oled väga eriline poiss,“ sosistas Tama. Õrnalt võttis ta magava lapse sülle ja viis ta oma majja. Ta andis poisile süüa ning hoolitses tema eest hästi.

            Aastad läksid ning kidurast Mauist kasvas pikk sirge noormees. Tama õpetas talle kõike, mida ta isegi oskas: kuidas kala püüda, kuidas lindude ja loomade keelest aru saada ning isegi seda, kuidas inimeste mõtteid lugeda.

            Kui Maui sai kaheteistaastaseks, ütles Tama: „Kallis poiss, sul on aeg tagasi oma perekonna juurde minna.“ Kurval meelel jättis Maui lahke vana mehega hüvasti ning asus teele.

            Lõpuks jõudis Maui oma sünnikoju. Niipea kui Taranga nägi poisi kaelas rippuvat luutükki, sai ta aru, et tulija oli tema Maui. Ta kallistas poega ja suudles teda, suurest õnnest naerdes ja nuttes. „Jumalad saatsid su minu juurde tagasi,“ ohkas ta heldimult ning juhatas Maui majja.

            Ent Taranga neli vanemat poega ei rõõmustanud oma nooremat venda nähes sugugi. Mõne päeva pärast olid nad tema peale koguni kadedad. „Ema armastab seda nannipunni rohkem kui meid,“ torisesid nad. „Teeme nii, et ema arvaks, et ta on üks igavene hellikust laiskvorst.“ Isekeskis sosistades pidasid nad plaani järgmisel hommikul juba koos esimeste koidukiirtega kalale minna ning koju naastes emale kaevata, et Maui ei viitsinud nendega merele tulla. Maui, kes oskas inimeste mõtteid lugeda, teadis, mida vennad kavatsesid, ja tegi oma plaani.

            Ta tõusis järgmisel hommikul veel enne koitu ning hiilis mere äärde. Seal puges ta vendade kanuusse kalavõrkude alla peitu. Kui päike tõusis, saabusid venna jas õudsid merele.

            Maui kuulis, kuidas üks neist lausus: „Maui magab alles. Nüüd saab ema teada, kui laisk ta tegelikult on.“ Maui tuli võrkude alt välja. „Ma pole üldse laisk,“ ütles ta naerdes. Vendadele ei meeldinud sugugi, et Maui nende paadis oli, aga nad ei saanud sinna midagi parata. Nad hakkasid kala püüdma, muudkui püüdsid ja püüdsid, aga ei saanud kalapoegagi. „Aerutage kaugemale merele,“ ütles Maui. „Ma saan seal kindlasti mõne kala kätte.“

            Vennad kortsutasid kulmu ja porisesid pahuralt, aga tegid siiski nii, nagu Maui oli soovitanud. Varsti jõudsid nad nii kaugele, et kallas enam ei paistnudki. „Noh, eks hakka siis nüüd kala püüdma, kui sa nii tark oled,“ ütles üks vendadest tigedalt.

            Endamisi naeratades sidus Maui oma imelise õngekonksu nööri otsa ja viskas selle osavalt üle kanuuserva vette. Tükk aega ei juhtunud midagi ja vennad hakkasid Maui kallal aasima. „Aerutasime sinu pärast pool merd läbi, aga sina polegi suurem asi kalamees,“ jorises üks vendadest. Korraga sikutati õngenööri üsna tugevasti. „Aidake mul see paati tõmmata,“ hüüdis Maui.

            Vennad sikutasid viiekesi nööri, aga selle otsas oli midagi väga rasket, ja nad rassisid mitu tundi, enne kui nad nägid vee seest midagi aeglaselt üles kerkimas. „See on kindlasti hiigelsuur kala,“ hüüdis üks vendadest. Teine piilus ettevaatlikult üle kanuuserva. „Ei ole,“ karjatas ta. „See on saar. Maui on saare välja tõmmanud.“

            See oli tõepoolest saar, kusjuures väga ilus, üleni roheline ja meenutas kuju poolest kala. Saar kerkis ja kerkis, kuni jäi lõpuks merepinnale hulpima. Neli venda hüppasid suure kisaga saarele. „See on  minu jagu. Mina olen kõige vanem, mina saan kõige suurema tüki. Ei, hoopis minu oma. Mina jõudsin siia esimesena. Mina võtan selle tüki,“ hüüdsid nad läbisegi.

            Siis hakkasid nad kaklema ja madistasid saarel nii kõvasti, et sinna kerkisid kõrged mäed ja sügavad orud. Korraga kõlas tugev raksatus nagu kõuekõmin ja saar läks pooleks.

            Neli venda olid nii ehmunud sellest, mis nad olid korda saatnud, et hüppasid kanuusse ja hakkasid kiiresti kodu poole aerutama. Maui vaatas neile naeratades järele. Ta oli teinud endale oma maa, kus tema rahvas võis elada. Ta pani sellele nimeks Uus-Meremaa. Kui vaatate kaarti ja püüate ette kujutada, kuidas need kaks saart üheks kokku liidetuna paistaksid, siis näete, et see on tõepoolest natuke kala moodi.

 

(„Muinasjutte mitmelt maalt“.kirjastu Ersen, 2007. lk 32-36)