Hülgekütt ja vetevaim

Šoti muinasjutt

 

            Oli kord üks mees, kes elas väikeses hütis Šotima kõige kaugemas nurgas. Ta teenis elatist hülgepüügiga, mis polnud sugugi raske, kuna otse tema hüti ees tulid need loomad suurte karjade kaupa merest ennast kiviplaatidele päikese kätte soojendama.

            Kummalisel kombel aga olid mõned hülged teistest märksa suuremad ja inimesed kalurikülas sosistasid: „Need polegi hülged! Need on vetevaimud ja merineitsid, kes on ennast ainult moonutanud. Nad tulevad oma lossist merepõhjas ja keegi ei tohi neid püüda.“

            Hülgekütt ainult naeris nende rumalate arvamuste üle ega teinud neist välja. Otse vastupidi, ta püüdis parema meelega suuri kui väikesi hülgeid, kuna need tõid talle hoopis rohkem tulu.

            Ühel päeval hiilis ta jälle ligi ühele suurele hülgele, kes ennast muretult päikesepaistel soojendas. Täie jõuga torkas ta hülgele oma jahinoa selga. Aga et ta oli halvasti sihtinud, ei saanud loom kohapeal surma; see ajas ennast püstakile, huilgas valust, libistas ennast kalju pealt vette ja kadus, nuga ikka veel keres.

            Hülgekütt vihastas oma saamatuse üle, mis polnud talle maksma läinud mitte ainult rammusa saagi, vaid ka ilusa, kalli jahinoa!

            Vihasena läks mees tagasi oma hütti. Seal ootas teda kummaline külaline. Selleks oli pikka kasvu ratsanik hiigelsuure musta hobuse seljas. Ta pilk oli niivõrd sünge, et hülgekütt lõi otsekohe kartma. Kuid ära joosta ta ka enam ei saanud, sest võõras oli teda juba silmanud ja küsis:

            „Oled sa hülgekütt?“

            „Jah,“ kostis mees, „üks paremaid siinkandis.“

            „Siis tellin ma sinult sada hülgenahka!“

            Hülgekütt oli väga rõõmus selle tellimuse üle, mis tõotas talle tööd õige mitmeks nädalaks. Ent kui ratsanik ütles: „Ma tahan need nahad täna õhtuks kätte saada!“, ehmus hülgekütt ja sõnas: „Hea härra, see on võimatu. Hülged tulevad uuesti välja kaljudele alles homme.“

            „Nii kaua ei saa ma oodata,“ sõnas ratsanik tõredalt. „Istu mu selja taha hobuse selga. Ma viin su sellisesse kohta, kus on igal ajal nii palju hülgeid, kui sa ainult tahad.“

            Hülgekütt ronis hobuse selga ja vaevalt oli ta seda teinud, kui ratsu pühkis tuulekiirul minema. Sõit läks järjest kiiremaks ja kiiremaks ning peagi kandis hobune oma sõitjad tundmatule maale, kuni jõudis viimaks paika, kus kaljusein järsult merre laskus.

            „Roni maha!“ käsutas ratsur lühidalt.

            Hülgekütt libistas ennast kartlikult hobuse seljast maha ja vaatas ringi. Kuskil polnud näha ainsatki hüljest.

            „Kus me õieti oleme?“ küsis ta murelikult ning kahetses endamisi, et oli selle ohtliku seiklusega kaasa läinud.

            „Küll sa varsti näed!“ kostis võõras. Ta haaras hülgekütil kõva käega õlast kinni ja kiskus ta endaga kaasa sügavusse.

            Tugeva plartsatusega kukkusid mõlemad merre. Hülgekütt oli kindel, et upub. Aga oma suureks imestuseks märkas ta, et suudab ka vee all hingata.

            Niisama kiiresti, nagu nad olid kahekesi hobuse seljas sõitnud, sukeldusid nad nüüd vees järjest sügavamale, kuni jõudsid viimaks ühe merekarpidest ja korallidest värava juurde.

            Värav avanes iseenesest ning edasi ujudes jõudsid nad uhkesse saali. Selle seinad olid küütlevast pärlmutrist ja põrand kõige peenemast mereliivast.

            Kõikjal saalis ujusid ringi hülged, kes käitusid auväärt külalistena pidulikul vastuvõtul

            Hülgekütt ei osanud endale seletada, mida see kõik pidi tähendama. Kui ta tahtis selles asjas oma saatja poole pöörduda, ehmus ta väga, sest võõras oli muutunud samuti hülgeks. Veelgi suuremaks aga muutus ta hirm, nähes ühes paljudest peeglitest iseennast: temagi oli muutunud pruuni karvaga hülgeks!

            „Oh, ma vaene mees!“ ohkas ta. „Võõras on mind hülgeks nõidunud ja nüüd pean ma elupäevade lõpuni siia alla jääma!“

            Hülged olid siiani saalis üksnes üsna vaikselt siia ja sinna liikunud või laisalt põrandal lebanud. Nüüd hõõrusid nad lestadega silmi ja sosistasid omavahel, ilma et äranõiutud hülgekütt oleks suutnud millestki aru saada. Äkitselt eemaldus võõras, kes oli hülgeküti kohale toonud, et pöörduda samas tagasi suure jahinoaga.

            „Tunned seda ohtlikku relva?“ küsis ta hülgekütilt, kes tundis ainsast pilgust ära, et tegemist on sama noaga, millega ta oli püüdnud suurt hüljest tappa.

            Nüüd tunglesid ülejäänud loomad igast küljest tema poole.

“Nad hakkavad mulle oma kaaslaste eest kätte maksma!“ mõtles hirmunud hülgekütt, kes tahtnuks meelsasti minema pääseda, kuid põgenemisele ei saanud mõeldagi.

Kui üllatunud aga oli mees selle üle, et hülged hakkasid sõpruse märgiks ninasid vastu tema nahka hõõruma, selle asemel, et talle midagi halba teha.

„Sinuga ei juhtu midagi, kui sa teed seda, mida me sinult nõuame!“ pobisesid nad.

„Endastmõistetavalt püüan ma teie soove täita,“ kostis hülgekütt. „Öelge mulle ainult, mis ma tegema pean.“

„Tule kaasa!“ ütles moondunud ratsanik ning viis hülgeküti pärlmuttersaalist ühte väikesesse koopasse samas kõrval. Seal lamas kahvaturohelisest mererohust asemel tohutu hüljes, kelle selga jahinuga oli lõiganud sügava haigutava haava.

„Ma pidasin teda tavaliseks hülgeks, nagu neid tuhandete kaupa meie juures ringi ujub!“ kaitses hülgekütt ennast.

„Tema aga on vetevaim ja see siin on tema loss. Kõik teised hülged on tema alamad. Ma tõin su siia, sest ainult sina saad tema haava jälle terveks ravida.“

„Kuigi ma ei tea, kuidas ma seda suudaksin,“ ütles hülgekütt, „tahan ma teha kõik, et su isa elu päästa.“

Ta astus mererohust aseme kuurde, kummardus haige kohale ning puudutas oma karvaste loibadega haava. Selsamal silmapilgul lakkas haav veritsemast ja hakkas kokku tõmbuma. Mõne napi sekundi pärast oli näha veel vaid tilluke arm

Vetevaim tõusis oma asemelt ning oli niisama värske ja terve nagu varem. Sel puhul valitses kogu lossis suur rõõm. Kõik hülged ujusid ringi ja hõõrusid vastastikku ninasid kokku, näitamaks välja, kui õnnelikud nad on oma kuninga tervenemise üle.

Samal ajal oli hülgekütt pugenud koopanurka ja kaalus, kuidas ta jälle koju saaks. Kuid ta mõtiskles ka selle üle, mismoodi ta tulevikus elama hakkab - sest nüüd oli talle selgeks saanud, et ta ei taha enam mingeid loomi püüda ega tappa.

Justkui tema mõtteid lugedes ujus vetevaimu poeg talle ligi ja ütles: „Kui soovid, võid nüüd maa peale tagasi pöörduda. Sa pead ainult vanduma, et ei hakka enam kunagi elus hülgeid küttima!“

Ülejäänud loomad kogunesid ringi nende ümber ja kuulasid vannet.

Siis viis moondunud ratsanik mehe jälle korallvärava kaudu lossist välja ning nad ujusid koos järjest heledamaks muutuvas vees ülespoole, kuni jõudsid veepinnale. Ulja hüppega pääsesid nad kaldale, kus neid ikka veel ootas hobune, kellega nad olid tulnud.

Samal silmapilgul, kui nad veest väjusid, langes nede seljast hülgerüü ning nad olid jälle need, kes ennegi: must ratsanik ja noor mees.

„Istu minu taha hobuse selga,“ käskis vetevaimu poeg sadulasse hüpates.

Jälle tormas hobune kapates. Tuul vilistas mõlema kõrvus. Lõpuks jõudsid nad Šotimaa rannikule ja mehe hüti juurde.

Enne kui hüvasti jätta, tõmbas ratsanik oma rüü vahelt pungil pusara, andis mehele kätt ja ütles: „Sa täitsid oma kohust ja pead saama selle eest õiglase tasu. Võta see pusar! Tema sisu annab sulle võimaluse ära elada ka ilma hülgejahita.“

Siis andis võõras hobusele kannuseid ja ratsutas minema.

Kui mees kotikese lahti tegi, ei tahtnud ta oma silmi uskuda. See oli kullatükke tuubil täis. Selle varandusega elas mees õnnelikult elupäevade lõpuni ega tapnud enam isegi kärbest oma hütis.

 

(„Muinasjutte tervest maailmast“.kirjastus Sinisukk, 2006. lk 186-191)