Hiir ja rebane

Tšuktši muinasjutt

Tundras elas hiireke.

Kord istus ta oma urus, keetis koldel teed ja ootas külla rebast. Lõpuks rebane tuligi. Hiireke rõõmustas:

„Näe, jõudsidki kohale!“

„Sead küll,“ vastas rebane. „Mängime seni, kui tee valmis saab!“

„Kannata natuke, kõigepealt maitseme ikka teed!“

Rebane turtsatas ja pöördus ukse poole. Hiireke kartis, et sõber lähebki päriselt ära ja jäi nõusse.

„Mida me mängime?“ küsis ta.

„Hüppamist.“

Hakkasidki kahekesi hüppama! Rebane hüppas kõrgemale ja hiireke kaotas mängu.

„Aga nüüd maadleme!“ tegi hiireke ettepaneku.

Rebane pigistas hiirekest nii tugevasti, et see aietas ja hammustas rebast valusalt käpast. Siis hakkasid nad omavahel vaidlema, kes võitis. Vaidlesid hulk aega, aga ei otsustanud midagi ära.

„Mängime peitust! Kes teise üles leiab, see ongi võitja,“ ütles lõpuks hiireke.

Nad vaidlesid veel hulk aega, kes peidab ennast esimesena. Rebane vaidles end esimeseks. Peitiski reinuvader ennast ära, aga kohev saba jäi peidupaigast paistma ja hiireke tiris rebase sabapidi välja. Siis peitis end hiireke. Rebane otsis teda pool päeva, kuid ei leidnud üles. Siis ütles ta hiirele:

„Anna vähemalt märku, kus sa oled!“

„Olen siin!“ vastas hiir.

Rebane sööstis hääle poole, aga hiirekest polnud enam seal.

„Olen siin, olen siin!“ kilkas hiireke ja jooksis ühest kohast teise. Rebane ajas hiirekest hulk aega taga, kuni langes väsinult kolde kõrvale, keel suust väljas, ja oli nõnda võhmal, et jaksas vaevalt hingatagi.

„Tule välja, sina võitsid,“ ütles rebane hiirekesele.

(„Tšuktši muinasjutte““. Tallinn, Eesti Raamat, 1980; lk. 29-30)