Ettevaatust, hai!
Fidži muinasjutt
Dakuwaga oli merejumal, Fidži saarte kaitsja. Ta oli poolinimene-poolhai, kes armastas üle kõige meres ringi ujuda, eriti kui sai seejuures teiste jumalatega tüli norida ja neid kahevõitlusele kutsuda.
Ühel päeval läbi Yanuca saare selge vee tuisates kohtas ta teist jumalhaid - Masilacat.
„Kuhu lähed, vend?“
„Ikka pahandust tegema!“
„Ma loodan, et sa ei lähe Kadavu saarele,“ ütles Masilaca, kes oli Dakuwaga peale veidi kade. „Olen kuulnud, et selle saare kaitsevaim pole ühtegi lahingut kaotanud.“
Need sõnad kõlasid Dakuwaga kõrvus nagu kindel kutse.
„Jah, ma lähen küll Kadavu saarele. Ma tahaks jões ka koerust teha, mitte ainult meres.Ma lähen ujun jõest üles.“
„Kadavu saarel on vägev kaitsevaim, mu sõber. Ta ei lase sul inimestele liiga teha.“
„Mina olen varemgi võitnud ja alandanud vägevaid jumalaid ja vaimusid,“ naeris Dakuwaga. „Mina ei karda kedagi. Kadavu saare kaitsjast saab järgmine lüli minu võitude ahelas.“
Masilaca välgutas sunnitult naeratades hambaid. „Kui nii, siis soovin oma vennale palju kiirust ja jõudu.“
Õige varsti jõudis Dakuwaga Kadavu saare kaldale. Võbelused vees kõnelesid talle, kus lasevad kalurid võrke vette ja kus sukelduvad pärlipüüdjad oma saagi jahil. Pistaks õige mõne nahka, enne kui minna kaugemale mööda jõge. Ta oli näljane. Huvitav, kus see Kadavu kurikuulus kaitsja siis on...
Äkki ümbritses Dakuwagat tihe sametine pimedus. Tindi lõhn pani ta köhima. Kadavu saare kaitsevaim oli kohal, ja ta oli kaheksajalg!
Tema hääl kajas jõesügavusest:“ Mine tagasi, oo inimesetapja!“
Jumalhai paljastas oma lihvitud hammaste read. „Dakuwaga ei värise kaheksajala ees, olgu see või hiiglane!“
„Siis tule, kui julged!“
Dakuwaga kogus kiirust, et edasi söösta. Kuid midagi tintmustas pimeduses tõkestas tema tee. Hiiglane oli oma haarmed välja sirutanud ja sulgenud kogu jõesuudme. Hai kiristas hambaid ja püüdis kaheksajalga pureda. Aga ta ei saanud. Hiiglase nahk oli liiga kõva. Ning kaheksajalg võttis temast oma haarmetega kinni ja pigistas - kõvasti. Dakuwaga püüdis tema haarmete vahelt välja rabelda, jagas hoope nii uimede kui sabaga, kuid kaheksajala iminapad hoidsid temast kõvasti kinni. Esimest korda elus haaras merejumalat pöörane hirm. Haid ju surevad, kui ei saa edasi ujuda.
„Annan alla! Palun lase mind lahti!“
„Ma lasen su lahti ainult siis, kui lubad Kadavu inimesed rahule jätta!“
„Ma jätan nad rahule ja teen rohkemgi. Ma kaitsen neid igal pool, kuhu nad lähevad,“ lubas Dakuwaga.
Hiiglase haarned vabastasid ta ja kadusid siis vingerdades hai vaateväljast tindisegusesse vette. Kaks suurt silma heitsid talle sügavusest võiduka pilgu.
„Elagu Dakuwaga, kogu Fidži kaitsja!“
„Elagu Kadavu saare õilis kaitsevaim!“
Nende sõnadega pöördus Dakuwaga ringi ja kiirustas minema, endal kere surisemas valust ja meel piinavalt haige alandavast kaotusest. Sellest peale pole ta kurja teinud ühelegi Kadavu saare asukale, ükskõik kui kaugel kodust ta neid on kohanud. Kui satute kunagi sellele paradiisisaarele, siis näete, et sealne rahvas ei karda ujudes haisid. Dakuwaga peab sõna ja kaitseb neid veel tänagi.
(„Ümber maailma 80 muinasjutuga“; .kirjastus Egmont, 2008. lk 174-176)