Leida Tigane

„Ema” ütles kassipoeg. „Ma mõtlen.”

„Millele sa mõtled?” küsis ema.

„Õues trepi kõrval lamab suur koer.”

„Lamab,” teadis emagi. „Sellepärast ole õueminemisega ettevaatlik.”

„Mis siis saab, kui ma lähen tema juurde ja ütlen „njäu”?”

„Ta võib sind hammustada.”

„Aga mis siis saab, kui ma lähen tema juurde ja ei ütle „njäu”?”

„Siis võib ta ka sind hammustada.”

Kassipoeg mõtles järele.

„Aga, ema, mis siis saab, kui ma ei lähegi tema juurde, vaid kõnnin temast eemalt mööda?”

„Ära mine ei eemalt ega lähedalt. Ta on kuri koer ja kasse ei salli ta silmaotsaski.”

Vana kass läks pööningule jahile ja käskis pojal seni nurgast leitud kartuliga hiire tabamist harjutada. Kartul oli väike, ümmargune ja veeres hästi. Kuid sellele vaatamata pöördusid kassipoja mõtted jälle koerale õues.

„Aga mis siis saab,” mõlgutas ta, „kui ma hiilin talle selja tagant juurde ja tõmban teda väheke sabaotsast küünega?”

Küsida polnud enam kelleltki. Sellepärast leidis kassipoeg, et nüüd pole enam muud nõu, kui minna ja proovida.

Koer lamas sealsamas, kus ta kogu aeg oli olnud, koonu oli ta esimestele käppadele asetanud ja vist magas. Kassipoeg surus end kõvasti ligi maad, hiilis juurde, sirutas käpa ja puudutas ettevaatlikult koera sabaotsa. Ei juhtunud midagi, Kassipoeg katsus uuesti, nüüd juba julgemalt. Ja oh seda ehmatust! Tõesti ei saanud aru, kuidas see nii ruttu võis juhtuda, aga kassipoeg ei jõudnud veel käppa tagasigi tõmmata, kui märkas enda ees mitte enam koera saba, vaid suuri avatud lõugu.

„Njäu!” ütles kassipoeg väga haledalt, kuigi tal seda enne polnud kavatsetud, hüppas tagasi, ja õnneks oli trepi all auk, kuhu võis sisse lipsata.

Nii nad jäidki sinna veel hulgaks ajaks – koer lamama nagu ennegi, kassipoeg tema selja tagant august piiluma. „Mis siis saab,” mõtles kassipoeg nüüd, „kui ta siit üldse enam ära ei lähe?”